Päikesetõus ja päikeseloojang Jõhvis

Päevavalguse kestus ja aastaaegade rütm

Aastaaegade vaheldumise ja päevavalguse kestuse peamine põhjus peitub Maa pöörlemistelje ligikaudu 23,5-kraadises kaldumises tiirlemistasapinna suhtes. Kuna Eesti asub 58. ja 60. põhjalaiuse vahemikus, võimendab põhjapoolne asend nurkade mõju veelgi. Seetõttu erineb Päikese kaare kõrgus ja ulatus eri hooaegadel märksa rohkem kui ekvaatorile lähemal asuvates piirkondades.

Südasuvel tõuseb Päike kõrgele taevalaotusele ja viibib seal suurema osa ööpäevast, talvel jääb aga selle trajektoor madalaks ning piirdub vaid põgusa kaarega vahetult silmapiiri kohal. Kevad- ja sügispööripäeval jaotub ööpäev küll valguse ja pimeduse vahel peaaegu võrdselt, ent just neil perioodidel pikeneb või lüheneb päev kõige järsema päevase tempoga. Nõnda kujunebki siinne kordumatu vaheldumine pika suvevalguse ja napi talvise päeva vahel.

Hämarikufaasid, koit ja põhjamaa valged ööd

Looduslik hämarus jaotatakse astronoomias kolme faasi vastavalt sellele, kui sügavale horisondi taha Päike on vajunud: tsiviilseks, nautiliseks ja astronoomiliseks hämarikuks. Tsiviilfaas kestab kuni kuuekraadise sügavuseni, mil loomulikust valgusest piisab veel täiesti igapäevasteks õuetoiminguteks. Nautilises hämarikus süveneb pimedus ja maastik tuhmub, ent taevas süttivad heledamad tähed ning merel on silmapiir veel nähtav. Kui Päike jõuab 18 kraadi alla horisondi, lõpeb astronoomiline hämarik ja saabub täielik öö. Siinkohal tuleb eristada üksikut piirhetke sellest terviklikust hämarikuperioodist, mille vältel valgus aegamisi taandub.

Eesti põhjamaises suves ei lasku Päike südaööl piisavalt madalale, mistõttu sügavamad hämarikupiirid jäävad saavutamata. Kui Päike ei vaju öö jooksul kordagi 18 kraadist allapoole, jääb astronoomiline öö tulemata ning ööpimedus asendub niinimetatud valgete öödega. Neil nädalatel voolab õhtune ehavalgus märkamatult üle koidupunaks, hoides taeva pidevalt heledana.

Põhjused, miks kellaaeg erineb päikeseajast

Seierite näit kellal ja Päikese reaalne asukoht taevalaotuses ei liigu käsikäes. Eesti asub Ida-Euroopa ajavööndis, mille tugijooneks on 30. idapikkuskraad Narva taga, mistõttu jõuab kohalik päikesekeskpäev Saaremaale ja Hiiumaale märgatavalt hiljem kui Peipsi rannikule. Suveajale üleminek süvendab seda nihet veelgi: kellade ettenihutamine ei lisa päevale ühtegi valgustundi, vaid suunab meie igapäevased toimetused Päikese rütmi suhtes lihtsalt tunni võrra hilisemaks.

Lahknemise teine põhjus peitub Maa elliptilises teekonnas ja teljekaldest tingitud ajavõrrandis, mis liigutab tõelist päikesekeskpäeva tsükliliselt kuni 15 minutit edasi või tagasi. Päikesetõusu ja -loojangu näivat aega muudab ka atmosfääri refraktsioon – valguse murdumine õhumassides teeb Päikese nähtavaks veidi enne selle tegelikku kerkimist üle horisondi ning hoiab seda nähtaval pärast geomeetrilist loojumist. Seda, millal silm Päikest tegelikult näeb, mõjutavad muidugi ka kohalik maapinna reljeef ja puude latv.

Päevavalguse praktiline ärakasutamine argielus

Loomuliku valguse rütmiga arvestamine aitab muuta igapäevaelu sujuvamaks ja turvalisemaks, olgu tegemist hommikuse töölesõidu, õhtuse jooksuringi või majapidamistöödega. Silmas tasub pidada, et Päikese kadumine horisondi taha ei too jalamaid kottpimedust: tsiviilhämariku kestel säilib küllaldane hajusvalgus, mis laseb tegevusi vabas õhus rahulikult lõpetada. Pildistamishuvilistele on loojangu ja tõusu ümbrus ehk kuldne tund aga parim aeg, pakkudes pehmet ja sooja valgust.

Siiski ei tohiks unustada vahet teoreetiliste tabeliaegade ja tegeliku ilma vahel. Rasked vihmapilved, udu või sombune taevas neelavad suure osa valgusest, mistõttu reaalne nähtavus võib kahaneda kriitiliseks juba kaua enne loojangut või ametliku hämariku lõppu. Teadlik liikuja arvestab alati ilmastikuoludega, vältides ootamatut pimeduse kätte jäämist teel või looduses.