XXVIII Laulu- ja XXI tantsupidu

3. kuni 6. juulini 2025 täituvad Tallinna lauluväljak ja Kalevi staadion ühise rütmi ja helinatega, kui toimub järjekordne laulu- ja tantsupidu. Traditsiooniline Tule tulemine algab juba varem, liites kogu Eesti rahva ootusesse ning tuletades meelde meie rikkalikku pärandit ja ühiseid juuri.

Suursündmuse tutvustus ja taust

Peoürituste täpne toimumisaegade kava

Peo ametlik kava algab 3. juulil kell 19.00 tantsupeo avamise ja esimese etendusega Kalevi staadionil. 4. juuli on tõeline tantsu- ja pillipäev: tantsuetendused algavad kell 11.00 ja 18.00, vahepeal saab kell 14.00 nautida rahvamuusikat Vabaduse väljakul. 5. juuli on pühendatud liikumisele ja avamisele – kell 13.00 algav rongkäik toob kõik osalejad lauluväljakule, kus kell 19.30 süttib tuli ka laulupeo avakontserdil. Peonädal lõppeb suurejooneliselt 6. juulil kell 14.00 algava laulupeo suurkontserdiga, mis toob laulukaare alla kokku Eesti võimsaima koori.

Püha tule teekond läbi Eesti

Tule tulemine sümboliseerib laulupeo hinge jõudmist iga eestlaseni. 2025. aastal saab see alguse 15. juunil Tartus, kus süüdatud tuli asub teele läbi Eesti maakondade. Igas peatuspaigas ootavad tuld kohalikud kollektiivid, et väärtustada meie ühist pärandit. Tuli läbib Lõuna-Eesti kuplid, Kesk-Eesti põllud ja jõuab 29. juunil Narva linna, kus toimub suur ühine tähistamine koos ESTO-ga. Viimane etapp viib tule läbi Põhja-Eesti rannikualade ja Harjumaa, kuni see 2. juulil pidulikult Tallinna vastu võetakse. Tule kandmine on auasi, mis ühendab eri põlvkondi ja kogukondi, andes märku, et pidu on kohe-kohe käes. See on maagiline aeg, mil Eesti on kaetud positiivse ootuse ja rahvusliku uhkusega.

Kooride ja orkestrite muusikaline kava

Laulupeo „Iseoma“ repertuaar pakub rikkalikku rännakut läbi Eesti muusikaajaloo. Programmi keskmes on meie unikaalne rahvamuusika ja tuntud heliloojate seaded, mis on vorminud laulupeo traditsiooni. Mudilaskooridest meeskoorideni – iga rühm toob lavale midagi eriomast. Kuulda saab nii Mart Saare klassikat kui ka kaasaegset helikeelt sellistelt meistritelt nagu Ülo Krigul. Eraldi tähelepanu all on pärimusmuusika kogujate pärand, mis on leidnud tee sümfoonilistesse seadetesse ja suurkooride kavadesse. Pühapäevane kava kulmineerub emotsionaalsete hittidega nagu „Tuljak“ ja loomulikult peo lõpetava pühaliku lauluga „Mu isamaa on minu arm“. See muusikaline valik rõhutab eestlaste sidet oma maa ja keelega, pakkudes samas värskeid tõlgendusi tuntud viisidest. Kogu repertuaar on loodud sümboliseerima meie iseolemist ja püsima jäämist läbi aegade.

Koreograafia ja muusika tantsumurul

2025. aastal ootab tantsuhuvilisi Kalevi staadionil kava, mis on inspireeritud Eesti loodusest ja inimestest. Repertuaar koosneb hoolikalt valitud autoritantsudest ja traditsioonilistest numbritest, mis toovad esile meie regionaalse eripära. Laval näeb nii jõulisi meestetantse kui ka graatsilisi naiste- ja võimlemisrühmi. Muusikaline kujundus on mitmekesine, sisaldades nii Veljo Tormise pärandit kui ka tänapäevaseid seadeid, mis annavad tantsudele rütmika ja kaasaegse kõla. Osalevad rühmad üle kogu Eesti, kandes uhkusega oma kodukandi rahvarõivaid. Programmi pärliteks on uued koreograafiad, mis on loodud spetsiaalselt selle peo jaoks, et tähistada meie „iseoma“ olemust. Etendust ilmestavad vahetekstid ja luule, mis seovad tantsud ühtseks narratiiviks. Kogu sündmus kulmineerub ühistegevusega, kus tuhanded tantsijad liiguvad ühes rütmis, sümboliseerides rahva ühtsust ja jagatud rõõmu.

Millal toimuvad järgmised suurpeod?

Meie rahvuslikud suursündmused on planeeritud aastateks ette. Järgmine suur kogunemine toimub 2028. aasta suvel: 1.–2. juulil on kavas XXII üldtantsupidu ja XIV noorte tantsupidu ning 8.–9. juulil XXIX üldlaulupidu ja XIV noorte laulupidu. Kolm aastat hiljem, 2031. aasta 4.–6. juulil, rõõmustavad meid noored oma XV laulu- ja tantsupeoga. Kümnendi tähtsündmus ehk XXX üldlaulupidu ja XXIII üldtantsupidu toimub 2034. aastal, algusega 29. juunil ja lõppedes 2. juulil. See graafik tagab, ka uued põlvkonnad saavad osa meie väärtuslikust kultuuripärandist.

Laulupidude ajalugu läbi aegade

Eesti üldlaulupidude ajalugu on tunnistus ühe väikerahva suurest hingest. Kõik sai alguse Johann Voldemar Jannseni eestvedamisel 1869. aastal Tartus, kus esimesed 878 esinejat panid aluse traditsioonile, mis püsib tänini. Laulupidu on alati olnud poliitiline ja kultuuriline avaldus – algul nõuti sellega õigust oma keelele, hiljem aga iseseisvusele. Nõukogude perioodil oli laulupidu üks väheseid kohti, kus sai ridade vahel väljendada rahvuslikku meelsust, lauldes keelatud või sümboolseid laule nagu „Mu isamaa on minu arm“. Tallinna lauluväljak, mis valmis praegusel kujul 1960. aastal, on saanud nende kogunemiste pühapaigaks. Protsess on aastakümnetega muutunud professionaalsemaks ja nõudlikumaks, kuid sisu on jäänud samaks: ühine laulmine liidab meid. 2003. aastal pälvitud UNESCO tunnustus on märk sellest, et meie laulupidude traditsioon on maailma mastaabis haruldane ja hoidmist väärt.

Pilk tantsupidude minevikku ja traditsioonidesse

Eesti tantsupidude lugu algas 1934. aastal, mil esimesed tantsurühmad kogunesid Tallinna, et näidata rahvatantsu ilu ja jõudu. See, mis algas väikese rühma harrastajatega, on tänaseks kasvanud mastaapseks koreograafiliseks vaatemänguks. Tantsupidu on alati olnud visuaalne pidu, kus rahvarõivaste värvid ja liikumise dünaamika loovad kordumatu elamuse. Pärast 1947. aastat muutusid peod regulaarseks, liites eri põlvkondi. Üldtantsupidude omapäraks on muster-tantsimine, kus tuhanded tantsijad liiguvad sünkroonis, moodustades staadionimurul lilli, päikeserattaid ja muid sümboleid. Isegi poliitiliselt raskematel aegadel suutsid tantsujuhid hoida rahvuslikku vaimu, peites sõnumeid tantsude seadetesse. Alates 1962. aastast on tantsupidu saanud täiendust noortepeo näol, tagades järelkasvu ja huvi püsimise. Tänaseks on tantsupidu Eesti identiteedi üks tugevamaid sambaid, pakkudes nii tantsijatele kui ka publikule sügavat emotsionaalset rahulolu ja ühtekuuluvustunnet.

Rahvuslik identiteet ja peo väärtus

Laulu- ja tantsupidu on Eesti riigi ja rahva üks tugisambaid, sümboliseerides meie vaimset iseseisvust ja loovat väge. See on fenomen, mis liidab inimesi sõltumata nende elukohast või maailmavaatest. Läbi ajaloo on peod olnud vabaduse ja vastupanu sümboliks, andes rahvale julgust jääda iseendaks. Tänapäeval täidavad need peod olulist rolli kultuurilise järjepidevuse hoidmisel, pakkudes platvormi meie heliloojatele, koreograafidele ja harrastajatele. See on ühine pingutus, mis nõuab aastaid ettevalmistust ja proove, päädides emotsionaalse plahvatusega Tallinnas. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuulumine on suur au, mis kohustab meid seda unikaalset traditsiooni hoidma ja arendama. Pidu on hetk, mil aeg peatub ja me saame tunda uhkust oma päritolu üle, ammutades väge ühisest häälest ja rütmist. See on Eesti südamelöök.