XXVIII Laulu- ja XXI tantsupidu
Tallinn tervitab 2025. aasta juuli alguses XXVIII laulupidu ja XXI tantsupidu pealkirjaga „Iseoma“. See suursündmus toob kokku Eesti parimad kollektiivid ja tuhanded külalised. Enne pidustusi süüdatakse Tartus peotuli, mis rändab läbi maakondade, kandes endas meie rahva kestvuse sõnumit.
Üldinfo laulu- ja tantsupeo kohta
Millal toimub pidu „Iseoma“?
Reedel, 4. juulil 2025 jätkub programm tihedalt. Kell 11.00 leiab aset tantsupeo teine etendus Kalevi staadionil. Päeva keskel, kell 14.00, kogunevad rahvamuusikud Vabaduse väljakule suurele kontserdireile. Õhtu kulmineerub kell 18.00 tantsupeo kolmanda ja ühtlasi viimase etendusega Kalevi staadionil.
Laupäeval, 5. juulil 2025 on oodata peo ühte emotsionaalsemat hetke – kell 13.00 algab Vabaduse väljakult suur rongkäik, mis liigub läbi linna lauluväljakule. Kell 19.30 algab sealsamas laulupeo pidulik avakontsert, mis kestab hilisõhtuni.
Pühapäeval, 6. juulil 2025 on peo suursündmuse kord: kell 14.00 algab Tallinna lauluväljakul XXVIII laulupeo peamine suurkontsert, pakkudes elamusi kuni kella 21.00-ni.
Laulu- ja tantsupeo tule teekond
Laulu- ja tantsupeo tule teekond on üks oodatumaid eelüritusi, mis liidab Eestimaa ühtseks tervikuks. 15. juunil 2025 süüdatakse Tartus püha tuli, mis hakkab liikuma läbi riigi, külastades igat maakonda. Teekonna alguspunktist liigub tuli Lõuna-Eestisse – Põlva-, Võru- ja Valgamaale, sealt edasi Viljandimaale ning teistesse piirkondadesse. Maakondlikud tervitusüritused on täis muusikat, tantsu ja kohalikku külalislahkust. Märkimisväärne peatus on 29. juunil Narvas, kus tähistatakse ka ESTO päevi. Juuli esimestel päevadel liigub tuli läbi Lääne-Viru- ja Harjumaa, jõudes lõpuks 2. juulil Tallinna südalinna. See pikk teekond on märk meie kultuurilisest järjepidevusest ja valmistab rahvast ette suureks peoks, tuues peotunde igasse Eesti nurka.
Mida lauldakse laulupeol „Iseoma“?
2025. aasta XXVIII laulupeo muusikaline kava pealkirjaga „Iseoma“ on hoolikalt kokku pandud, et peegeldada meie rahvuslikku omapära ja helikunsti tippe. Kavasse on valitud teosed, mis ulatuvad vanadest regilauludest kuni verivärskete uudisteosteni. Avakontserdil tulevad esitusele sümboolse tähendusega „Koit“ ja hümn, lisaks saab nautida Tormise ja Saare ajatut loomingut. Erilist tähelepanu on pööratud kohalikule pärimusele ja kihelkondade lauludele, mis on seatud spetsiaalselt selle peo jaoks. Lavale astuvad kõik kooriliigid ja ka sümfooniaorkestrid, esitades teiste hulgas Arvo Pärdi ja Tõnu Kõrvitsa loomingut. Suurkontserdi kavas on oluline koht ka puhkpilliorkestritel ja rahvalikel tantsulistel lauludel. Pidu lõppeb ühislaulmisega, kus kõlab „Mu isamaa on minu arm“, liites tuhanded hääled üheks võimsaks tervikuks. See repertuaar on austusavaldus meie esivanematele ja kingitus tulevastele põlvedele.
Tantsupeo „Iseoma“ kava ja tantsud
XXI tantsupeo programm on värvikas kooslus meie tantsupärandist ja uuest loomingust. Üle 30 tantsunumbri jutustavad loo pealkirjaga „Iseoma“, kaasates tantsijaid igast vanusegrupist – lastest memmedeni. Koreograafid nagu Elo Unt ja Helena-Mariana Reimann on loonud kavad, mis väärtustavad liikumist ja Eesti eri paigus levinud mustreid. Muusikaosas kuuleme nii klassikalisi töötlusi kui ka kaasaegset pärimusmuusikat sellistelt tegijatelt nagu Jalmar Vabarna ja Andre Maaker. Erilist tähelepanu pööratakse tantsijate emotsionaalsele väljendusele ja ühisele rütmile, mis kulmineerub staadionitäie rahvaga koos tantsitud „Tuljakuga“. Uued teosed nagu „Vaba hing“ toovad kavasse modernset hingust, jäädes samas truuks meie rahvuslikele juurtele. Tantsupidu ei ole vaid etendus, vaid sügavalt ühendav kogemus, kus iga samm ja keerutus on osa suurest Eesti loost. Staadionimurul joonistuvad mustrid on visuaalne kummardus meie ajaloole ja elujõule.
Järgmiste pidude toimumisajad
Kuidas sündis Eesti laulupeotraditsioon?
Laulupeo juured ulatuvad 19. sajandi teise poolde, mil 1869. aastal peeti Tartus esimene üle-eestiline laulupidu. See sündmus märkis eestlaste sündi laulurahvana ja andis hoo rahvuslikule ärkamisajale. Esimesel peol osalesid vaid meeskoorid ja puhkpilliorkestrid, kuid aja jooksul laienes ring kõigile kooriliikidele. Läbi keerulise ajaloo, sh maailmasõjad ja okupatsioonid, on laulupidu jäänud meie vabaduse sümboliks. Erilist rolli mängis laulupidu 1980ndate lõpus, kui laulev revolutsioon aitas kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Tänapäeval toimuvad üldlaulupeod iga viie aasta tagant Tallinna lauluväljakul, kogudes lavale kümneid tuhandeid esinejaid. Alates 1991. aastast koordineerib seda tohutut ettevõtmist Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA. UNESCO tunnustus 2003. aastal kinnitas, et meie laulupidu on unikaalne väärtus kogu maailma jaoks, olles osa vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjast.
Tantsupidude sünd ja arenemislugu
Tantsupidude traditsioon on noorem kui laulupidude oma, saades alguse 1934. aastal toimunud I Eesti Mängudest. Toona tantsis staadionil 1500 inimest, pannes aluse uuele traditsioonile. Kui esialgu peeti tantsimist laulupeo lisanduseks, siis peagi muutus see iseseisvaks ja oodatud suursündmuseks. Eriti märkimisväärne areng toimus pärast Teist maailmasõda, kui tantsupidudest kujunesid lavastuslikud etendused, kus sajad rühmad moodustasid staadionil keerulisi geomeetrilisi kujundeid ja mustreid. 1970. aasta pidu tähistas uut taset, tuues kokku rekordarvu osalejaid ja publikut. Hoolimata Nõukogude aja piirangutest, suudeti tantsupidudel hoida au sees eesti rahvarõivaid ja autentset liikumist. Alates 1960ndatest on traditsiooni rikastanud ka noorte tantsupeod. Tänapäeval on Kalevi staadion tantsupidude lahutamatu kants, kus iga viie aasta tagant kohtuvad Eesti parimad tantsijad, et tähistada meie rahvakultuuri elujõudu.
Mida sümboliseerivad Eesti suurpeod?
Eesti laulu- ja tantsupidu on midagi palju enamat kui lihtsalt muusikafestival või tantsuüritus – see on meie rahva ellujäämise ja ühtehoidmise lugu. Need sündmused on aidanud eestlastel säilitada oma identiteeti ja keelt ka kõige pimedamatel aegadel. Peol osalemine, olgu siis laulukaare all, staadionimurul või publiku hulgas, tekitab ainulaadse tunde, et kuulume ühte suurde peresse. See on aeg, kus unustatakse igapäevased mured ja keskendutakse sellele, mis on püha ja jääv. UNESCO on tunnistanud selle traditsiooni vaimse kultuuripärandi osaks, rõhutades selle globaalset tähtsust. Iga viie aasta tagant korduv rituaal kinnitab meile endile ja kogu maailmale, et eesti kultuur on elujõuline ja kestab edasi. See on sild põlvkondade vahel, kus vanaemad ja lapselapsed laulavad ja tantsivad külg külje kõrval, kandes edasi samu väärtusi.