Korjusepäev 2027
Korjusepäev on tuntud kui kevade kuulutaja, mil Eesti looduses hakkavad puhuma uued tuuled. See tähtpäev koondab endas põnevaid pärimusi, mis rõhutavad kogukondlikku kokkuhoidmist ja kevade esimeste märkide märkamist. Kohalikud tavad ja kogunemised annavad tunnistust sellest, kui oluline on see verstapost olnud meie esivanematele talve lõpu tähistamisel.
Millal on korjusepäev
Korjusepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 12. märtsil.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Talve lõpu tähistaja korjusepäev
Korjusepäev on Eesti rahvakalendri üks märgilisemaid pühi, mis tähistab talve lõpu algust ja valmistumist kevadiseks ärkamiseks. See päev on läbi ajaloo koondanud endasse erinevaid rahvatarkusi ja traditsioone, mis on seotud kogunemiste ja talvise aja sümboolse jaotamisega kaheks võrdseks osaks. Keskse tähendusega oli sel päeval veendumus, et kevad on käegakatsutavas kauguses, mistõttu tähistati seda mitmel pool rõõmsate koosviibimistega. Rahvasuu räägib, et korjusepäeval murrab kevad talve selgroo, mis omakorda mõjutas nii põlluharijate kui ka karjakasvatajate tegevusplaane. Looduse jälgimine oli sel päeval kriitilise tähtsusega – igat väiksematki muutust puudes või loomade käitumises tõlgendati kui märki peatsest soojusest. Levinud on teooria, et see päev tähistas täpset talve keskpunkti, millest alates hakkas valgus võitma pimedust. Säilinud folklooripärandid maalisid pildi talvele hüvasti jätmisest ja kevade tervitamisest, kasutades selleks rikkalikke metafoore ja rituaale. See oli traditsiooniliselt aeg, mil vaadati üle talvised saavutused, lõpetati tubased käsitööd ja hakati vaimselt ning füüsiliselt valmistuma kiireks ja töiseks suveperioodiks.
Rahvapärimus ja korjusepäeva tähistamine
Eesti rahvakalendri üks unikaalsemaid pühasid, korjusepäev, peidab endas sügavat sümboolikat ja mitmekihilist ajalugu, mis on seotud nii loodusvaatluste kui ka usundilooga. Päeva tähistamine on tihedalt seotud talve sümboolse pooleksjaotamisega, olles märgiks, et kevad on pöördumatult lähenemas. Ajalooliselt on korjusepäeva seostatud paavst Gregorius Suure mälestuspäevaga, millest on tulenenud ka püha nimi ja mitmed etümoloogilised seletused rahvasuus. Üks märkimisväärsemaid traditsioone oli inimeste kogunemine, et ühiselt märkida talveperioodi lõppemist ja vahetada mõtteid saabuva kevade üle, mis on olnud iseloomulik paljudele Eesti piirkondadele. Lisaks sotsiaalsele aspektile oli korjusepäev oluline majanduslik verstapost: vaadati üle talve jooksul tehtud edusammud ja valmistuti suviseks kiireks perioodiks. Eestlaste kombed sel päeval rõhutasid vajadust vaadata tagasi tehtule, tunda rõõmu möödunud rasketest kuudest ja tervitada kevadet rituaalidega, mis pidid tagama hea saagi ja karjaõnne. See päev on jäänud meie mällu kui aeg, mil loodus ja inimene hakkasid ühes rütmis uueks eluringiks valmistuma.