Kevadine nigulapäev 2026
Setumaal ja Ida-Võrumaal laialt tähistatud kevadine nigulapäev on pühendatud Püha Nikolause mälestamisele. Viljasaagi õnnistamiseks ja ikalduse vältimiseks viisid talupojad kirikusse küünlaid ning toitu. Pikaajalise pärimuse lahutamatuks osaks kujunesid ka pidulikud usulised ristikäigud ning meeleolukad ühised külapidustused.
Millal on kevadine nigulapäev 2026?
Kevadine nigulapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. mail.
2026. aastal on kevadine nigulapäev laupäeval, 09.05.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Mis on kevadine nigulapäev?
Setumaa ja Ida-Võrumaa ajaloolises kultuuriruumis omas kevadine nigulapäev hindamatut väärtust, olles eriti au sees kohalike õigeusklike seas. Kogu tähtpäev keerles ümber Püha Nikolause isiku, kelle auks kogunesid pered kirikusse, kandes kaasas küünlaid ja kevadisi toidukraame, et paluda neile püha õnnistust. Arvati, et kiriklik pühitsemine kaitseb saaki ja toob põldudele erilist viljaõnne. Külades valitses sel päeval eriline meeleolu: viidi läbi ristikäike ning peeti meeleolukaid kirmaseid ehk ühiseid külapidusid. Põllumehe kalendris tähistas nigulapäev sageli ametlikku kevadise külviaja algust, mil mulda pisteti esimesed herne- ja oaseemned. Samas oli see ka puhkepäev, mil kehtisid ranged piirangud – näiteks oli hobustega töötamine rangelt keelatud. Pärimus räägib, et pühak Migul päästis kord hätta sattunud kündja ja tema mutta vajunud hobuse, pälvides sellega rahva seas nii suure austuse, et talle pühendati kaks tähtpäeva aastas. Kuigi praegusel ajal seda päeva enam peaaegu ei tähistata, näitab kevadine nigulapäev ilmekalt põliseid uskumusi ja tihedat sidet loodusega. Pealegi on Püha Nikolause pärand meile lähemal kui arvame, kajastudes rohkem kui kolmesajas Eesti kohanimes.
Kevadine nigulapäev: pärimused ja põllutööd
Kevadine nigulapäev kujutas endast Setomaa ja idavõrulaste vaimses kalendris erilise tähtsusega pühakupäeva, mis tõi tähelepanu keskpunkti Püha Nikolause kuju. See tähtpäev märkis traditsiooniliselt suure kevadise põlluhooaja algust ning oli suunatud viljaõnne tagamisele. Talupojad tõid kirikupingile pühitsemiseks küünlaid ja toiduaineid, lootes sel moel pühaku soosingule, kaitsvale käele ning õnnistatud lõikusele. Külades elustusid sel puhul vanad tavad: tehti ristikäike ning koguneti kirmastele ehk ühistele suurtele külapidustustele. Põllumajanduslikus mõttes peeti nigulapäeva ideaalseks ajaks, mil alustada herneste ja ubade külvamist, et tagada nende hea kasv. Samal ajal valitsesid sel päeval ranged töökäsud ja -keelud, eriti seoses hobuste kasutamisega põllutöödel. Legendi kohaselt päästis püha Migul kündja hobuse kindlast porisurmast, teenides sellega ära rahva sügava austuse, mistõttu tähistatakse tema mälestust aastas koguni kahel korral. Huvitav on märkida, et Püha Nikolause nime kannavad siiani sajad paigad üle terve Eesti. Ehkki see kevadpüha on nüüdisajaks peaaegu kadunud, on selle pikaajaline pärand ja mõju meie esivanemate kultuurile olnud tohutu, aidates põlvkondade vältel hoida tasakaalu inimtegevuse, usuelu ja loodusjõudude vahel.