Heinamaarjapäev 2027
Heinamaarjapäev on traditsiooniline Eesti suvepüha, täis põnevaid uskumusi, töökeelde ja maagiat. Tähtpäevaga kaasnesid heinategemise seisak, kalapüügikeeld ja rituaalne maarjapuna joomine. Rannikul ning saartel loodi pidulikkust leedutulede põletamisega ja värskete vihtadega saunas käimisega, mis pidi hoidma eemale kurja ning tooma head saaki.
Millal on heinamaarjapäev 2027?
Heinamaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 2. juulil.
2027. aastal on heinamaarjapäev reedel, 02.07.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Heinamaarjapäev ja selle tähendus
Muistses Eesti rahvakalendris oli heinamaarjapäev silmapaistev suvepüha, mille keskmes olid mitmesugused nõidused, rituaalid ja tööst hoidumise nõuded. Sel päeval pühitseti heinateo pausi ja joodi traditsioonilist maarjapuna, samal ajal kui kalapüük oli täielikult keelatud. Selleks, et veevaimud edaspidi helded oleksid, viidi neile ohvriande ja toitu otse vette. Randlased ja saarlased kogunesid aga mereäärsetele kõrgendikele, et süüdata seal leedutuled, mis pidid tooma rannarahvale head õnne ning hoidma eemal kurjust. Leedutule ehitamiseks kasutati laasitud puutüve, mille ümber laoti hoolikalt kuivi kadakaoksi ning süttivat puitu, kusjuures sageli tõsteti puu otsa tõrvatünn, luues mulje muinasjutulisest elupuust. Noorsugu kasutas päeva lõbusaks koosviibimiseks, käies lehesel ehk saunavihtadeks mõeldud lehtpuuoksi korjamas, mida saatis alati vali laul ja lõbus tögamine. Rangelt olid keelatud igasugused naistetööd, eeskätt nõelumine, mida seostati lammaste haigestumise ja vigastustega. Vanarahvas uskus siiralt, et heinamaarjapäeva tuli suutis hoida eemal ohtlikku pikset ja hirmutavaid suvetorme, mis võinuks saagi hävitada. Täiemahuline ja kiire heinategu võis taludes alata alles pärast selle püha pidulikku möödumist ja kohaste rituaalide sooritamist.
Eesti suvepüha heinamaarjapäev ja selle tuled
Heinamaarjapäev kuulus 17. ja 18. sajandi Eesti talupojakultuuris enim austatud ja levinud tähtpäevade hulka, olles laetud tugeva maagilise ning kaitsva tähendusega. Viru-Nigula kandis oli inimestel kombeks teha palverännakuid vana katoliikliku kabeli juurde, et seal paluda õnnistust ja viia kaasa ohvriande. Mererandadel ja saartel oli lahutamatuks traditsiooniks leedutulede tegemine, mille abil loodeti parandada põlluviljakust ja meelitada ligi paremat kalaõnne. Neid lõkkeid valmistati püstitatud laasitud mastide ümber kadakaoksi ja põlevaid tõrvatünne kuhjates. Päeva reeglid nõudsid naistelt käsitööst hoidumist ning meestelt heinatööde peatamist. Samas tõi päev noortele lõbusat tegevust lehesel käimise näol, mil ühise laulmise ja naeru saatel meisterdati talveks saunavihtasid. Tüdrukud ja naised otsisid heinamaalt maarjaheina, mille salapärane vägi pidi tooma õnne armastuses ning aitama avastada maasse peidetud varandusi. Kirikukalendris tähistati sel päeval Maarja ja Eliisabeti püha kohtumist. Äikeseohu tõrjumiseks ja kodu kaitsmiseks kinnitati elumajade akende ja uste kohale spetsiaalsed sarapuuoksad. Need sügavalt juurdunud rahvakombed ja uskumused säilisid Eesti eri nurkades kuni 20. sajandi künniseni.