Nimepäevad
Nimepäev on meie kultuuriruumis südamlik ja elujõuline tähtpäev, mille puhul pööratakse tähelepanu sõpradele, pereliikmetele ja töökaaslastele ilma suurema pidulikkuse surveta. Harjumuspärase kalendri taga seisab pikk ja sisukas arengutee, mida on kujundanud nii pühakukultus kui ka teadlik eesti keele ja nimevara arendamine. Järgnev ülevaade tutvustab nimepäevatraditsiooni tagamaid, uute nimede kalendrisse jõudmise korda ning nimepäeva rolli tänapäeval.
Nimepäevad
Nimepäevad juuni alguses
5. juunil tähistavad oma nimepäeva Eestis Viljar, Viljer, Viljo, Vilju ja Vilimo. Kõik need nimed on omavahel seotud sarnase kõla ja ühise etümoloogilise taustaga. Need nimed on lühemad või mugandatud variandid germaani päritolu nimest Wilhelm, mis tähendab kindlameelset kaitsjat. Eestis on sellised nimed hinnatud nende põhjamaise ja tugeva kõla poolest. Nimepäevale kohaselt on see sobiv aeg kõigi nende nime kandjate tunnustamiseks ja meelespidamiseks. Tegu on toreda traditsiooniga, mis hoiab elus nimedega seotud kultuurilist järjepidevust.
on nimepäev järgmistel nimedel:
Viljar, Viljer, Viljo, Vilju, Vilimo
Kust nimepäevade tähistamine alguse sai? Ajalooline taust
Komme tähistada nimepäeva sai alguse varakristlikus kirikus, kus kalendriaasta oli jaotatud pühakute ja märtrite austamise päevadeks. Kuna ristimisel pandi lapsele nimeks tema tulevase taevase eestkostja nimi, peeti pühaku mälestuspäeva inimese elus määrava tähtsusega sündmuseks. Sünnipäevi sel ajal peaaegu ei märgitud ega peetud, mistõttu oli just pühakuga seotud nimepäev inimese identiteedi ja elukaare peamine tähis.
Usupuhastuse levikuga Põhja-Euroopa maades ja Eestis hakati pühakukultusest teadlikult eemalduma, mis vähendas nimepäevade religioosset tähendust. Sellest hoolimata säilisid väljakujunenud kalendrinimed rahva igapäevaelus, omandades järk-järgult täiesti ilmaliku sisu. 18. ja 19. sajandil ilmunud rahvakalendrid ehk tähtraamatud aitasid neil kuupäevadel ja nimevastavustel laialdaselt levida ja koduneda.
Kuidas sündis ja arenes Eesti nimepäevakalender?
Ajalooliselt domineerisid Eesti kalendrites võõrapärased, eelkõige saksa ja piibellikud nimed ning neist kujunenud mugandused, näiteks Toomas, Peeter, Jaan ja Jüri. Olukord hakkas muutuma 19. sajandi teisel poolel seoses rahvusliku ärkamisega, mil tärkas selge soov emakeelsete ja algupäraste nimede järele. Seda suunda toetasid agaralt toonased kirjamehed ja kalendrikoostajad, eriti Mats Tõnisson, tuues käibele looduslähedasi ja muinasaegseid nimesid nagu Salme, Linda, Ilmar, Koit ja Lembit.
Eesti iseseisvumine 20. sajandil viis nimekorralduse uuele tasemele, eriti 1930. aastate suure nime-eestistamise käigus, mis nõudis ajakohastatud eestipärast kalendrit. Järgnenud nõukogude kümnenditel kujunes kalendrite koostamisest keeleteadlaste juhitud valdkond. Põhjalike nimeuurimuste toel loodi tänaseni toimiv süsteem, kus subjektiivsuse asendasid elanikkonna tegelik nimekasutus ja selged keelelised kriteeriumid.
Põhimõtted, mille alusel nimesid kalendrisse lisatakse ja uuendatakse
Ametlik nimepäevakalender kujutab endast teaduslikult korrastatud nimestikku, mida uuendatakse kindla rütmiga, et peegeldada muutusi Eesti elanike nimekasutuses. Uute nimede valikul võetakse aluseks rahvastikuregistri andmed, kus määravaks teguriks on esinemissagedus: nimi peab olema ühiskonnas piisavalt juurdunud ja kandjaid peab olema arvestataval määral.
Pelgalt arvukusest aga ei piisa, sest iga lisatav nimi peab vastama eesti keele õigekirja- ja hääldusnõuetele. Uute variantide kalendrisse paigutamisel arvestatakse etümoloogilist sugulust, viies tuletised kokku nende ajaloolise tüvega. Nii ongi Johannese nimest välja kasvanud variandid – nagu Jaanus, Juhan, Hannes, Juho ja Jan – koondatud samale kalendripäevale, tagades süsteemi sidususe ja austuse ajaloolise tausta vastu.
Rahvapärased tähtpäevad ning kalendri erilised juhtumid
Meie nimepäevatraditsioon astub ühte sammu rahvakalendri rikkaliku pärandiga. Suur osa traditsioonilistest kalendripühadest on otseselt tuletatud pühakute nimedest, millest kõnelevad ilmekalt jaanilaupäev (Jaan), mardipäev (Mart), kadripäev (Kadri) ja mihklipäev (Mihkel). Nendel puhkudel saab nimepäevast kollektiivne ja laia kõlapinnaga pidupäev, mitte pelgalt üksikisiku tähtpäev.
Omaette eripära kujutavad endast kalendritehnilised lahendused, eeskätt seoses liigaastaga. Kuupäevale 29. veebruar paigutatud nimesid tähistatakse tavalistel aastatel enamasti 28. veebruaril ehk kuu viimasel päeval. Samuti jaotuvad nimed kalendris ebaühtlaselt: kui teatud päevadel seisab rühmas terve rida sugulasnimesid ja rahvusvahelisi mugandusi, siis teistel päevadel leidub vaid paar eraldiseisvat nime.
Kuidas Eestis nimepäeva tänapäeval peetakse?
Nimepäeva tähistamine tänases Eestis on meeldivalt kerge ja formaalsustest vaba. See ei nõua suuri ettevalmistusi, pidulikke eineid ega ametlikke kutseid, mis sünnipäevadega sageli kaasnevad. Tähelepanu avaldamine nimepäevalisel on pigem südamlik üllatus, mis tuletab meelde lähedasi kas telefonikõne, virtuaalse tervituse või lilleõie näol.
Eriti laialt on nimepäev levinud kontorites ja õppeasutustes, kus pakutakse tähtpäeva puhul kommi või kooki ning jagatakse kollegiaalseid soove. Kuna nimepäev ei puuduta inimese vanust, sobib see ideaalselt neutraalseks ja heatahtlikuks tähelepanuavalduseks igas kollektiivis. Nõnda on sajanditevanune komme leidnud koha kiires kaasajas, säilitades oma vahetu ja sooja olemuse.