Volbripäev 2027
Öö vastu esimest maid ning volbripäev ise tähistavad kevade täielikku võitu talvise karguse üle ja suvehooaja algust. Muistses maarahva kalendris oli tegemist üleloomulike ohtude ajaga, mil kodu ja karja kaitsmiseks süüdati künkatuled ning viidi läbi tõrjerituaale. Ülevaatest selgub, milline on päeva tegelik päritolu, kuidas seda tähistavad üliõpilased ja mil moel elab kevadine lõkketraditsioon edasi tänapäeval.
Millal on volbripäev 2027?
Volbripäev on eri aastatel samal kuupäeval - 1. mail.
2027. aastal on volbripäev laupäeval, 01.05.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kust on pärit volbripäev ja selle nimetus?
Volbripäev on oma nime pärinud 8. sajandil elanud inglise misjonärilt ja nunnalt Walpurgalt ehk Valburgilt. Saksamaal Heidenheimi kloostrit juhtinud abtiss paistis silma usina misjonitöö ja kohaliku rahva abistamisega. Hiljem pühakuks kuulutatud naise säilmed sängitati uude paika 1. mail ning see kuupäev kinnistati kirikukalendris tema mälestuseks.
Kiriklik tähtpäev langes Kesk- ja Põhja-Euroopas aga ühte iidsete paganlike kevadpühadega, mida oli peetud juba ammu enne kristluse tulekut. Nii keldi kui ka germaani rahvad tähistasid maikuu alguses viljakuse kasvu, looduse tärkamist ja talve lõppu; keltide seas oli selleks suve algust märkiv Beltane. Aastasadadega sulasid kristlik pühakuaustus ja paganlikud kombed tervikuks. Rahvapärimuses kinnistus arvamus, et ööl vastu maid on teispoolsus eriliselt valla ja nõiad kogunevad salajasteks kogunemisteks, millest tuntuim viitab Saksamaal asuva Harzi mäestiku Brockeni tipule. Eesti pärimusse jõudsid vastav nimetus ja kombed keskajal saksa sisserändajate vahendusel.
Tõrjerituaalid ja nõiduse eemalepeletamine rahvakalendris
Eesti pärimuses liigitati volbriöö ohtlike üleminekuaegade sekka. Pimeduse ja valguse vahealal arvati ringi uitavat nõidu, kurje vaime ja paharette, kes võisid rikkuda talu õnne, eriti aga karja tervist ning piimasaaki. Talurahvas kasutas selle vastu põhjalikke tõrjemaagia abinõusid.
Erilise tähtsusega oli tuli. Volbriõhtu saabudes tehti kõrgematele küngastele suured lõkked ehk volbituled, mille suits ja kuma pidid maastiku kurjast puhastama ja vaenulikud väed minema kihutama. Tuleriidal oli ka lihtne koristuslik väärtus, sest seal põletati talvine kulu ja majapidamise rämps. Kurjuse vastu võideldi ka lärmakalt: noormehed ja karjalapsed tegid küla vahel kõva kära, kõlistades kellasid, pekstes vikateid, naksutades piitsu ning tehes püssirohuga pauke, kuna paha ei kannatavat valjusid helisid.
Lautade uste kohale ja väravapuudele joonistati tõrva või kriidiga kaitseriste ning seinapragudesse torgati maagilise toimega pihlakaoksi. Kariloomad jäeti kindlalt siseruumidesse ning neile söödeti soola ja spetsiaalseid kaitsetaimi, vältimaks kadedate pilkude tekitatud kahju.
Ilmastiku ennustamine, kevadtööd ja tärkav loodus
Vaatamata hirmutavatele uskumustele oli 1. mai maarahva jaoks oodatud suve algus, mis andis tõuke kevadtöödele. Kui jüripäeval oli ilm olnud liiga kõle ja karjamaa must, lükkus loomade esimene väljalaskmine sageli just volbripäevale. Karja saatmisel õue lausuti loitse ja viidi läbi kindlaid toiminguid, et loomad suvel hästi kosuksid ja sigiksid.
Volbripäeva ilmaga seostati terve tulevase suve väljavaateid. Päikesepaiste ja soojus andsid märku eesootavast soojast suvest ning heast heina- ja vilja-aastast, vilu tuul ja vihm teadsid aga ette heitlikke ja jahedaid kevadilmu. Laialt usuti ka volbrihommikuse kaste tervendavasse toimesse: sellega pesti palgeid, et vältida tedretähne ja tagada näole nooruslik jume.
Roheluse ja noorte kaseokste tuppatoomine oli sümboolne viis looduse ärkava jõu majja kutsumiseks. Värsked kased tubades tähistasid valguse taastulekut, uut eluringi ning lootust heale põllusaagile.
Akadeemilised kombed ja Tartu tudengite volber
Volbri tähistamine on Eestis tihedalt põimunud Tartu linna ja sealse tudengieluga. Saksa ja Põhjamaade akadeemilisest kultuurist laenatud komme kinnistus kohapeal 19. sajandi vältel ja 20. sajandi hakul. Üliõpilaskonnale tähendab volber akadeemilise semestri suurpäeva, mil raske vaimutöö kõrval tähistatakse kevade saabumist ja ühtekuuluvust.
Volbriõhtu Tartus saab hoo sisse 30. aprillil, mil üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid marsivad rongkäigus raekoja platsile. Seal toimub traditsiooniline tseremoonia, kus linnapea annab võimu võtmed üheks ööks tudengitele, rõhutades nende tähtsust linna identiteedis.
Öö tähtsaimaks tseremooniaks on professor Karl Ernst von Baeri monumendi pesemine Toomel. Akadeemik küüritakse šampanjaga puhtaks ja tema pähe sobitatakse tekkel. Pidu jätkub hommikuni eri konventides külas käies, kus peetakse kõnesid, lauldakse vanu laule ning kinnitatakse sinasõpruse rituaaliga uusi tutvusi ja vennastumist.
Nõiatemaatika ja tänapäevane karnevalitraditsioon
Laia avalikkuse jaoks on volbriöö ja volbripäev muutunud lõbusaks koguperekarnevaliks. 20. sajandi lõpupoole kogus Eestis hoogu Kesk-Euroopa sabatimütoloogial ja kirjandusel põhinev nõiakultuur, mis leidis kiiresti tee rahva südamesse.
Haridusasutustes peetakse traditsioonilisi nõiapäevi, mille puhul riietuvad lapsed ja noored nõidadeks või võlumaailma tegelasteks, teevad võistlusi ja keedavad sümboolseid nõiajooke. Asulates ja külades süüdatakse kohalike seltside eestvedamisel kogukonnalõkked, kus nauditakse elavat pillimuusikat ja kevadist õhtut.
Kunagised maagilised tõrjerituaalid on tänaseks asendunud hoogsa rahvapeoga. Isegi kui nõidu ja kurje vaime enam ei usuta, hoiab volbripidu elus peamist sõnumit – tähistada kevade saabumist ja valguse võitu pimeduse üle tule ning muusika saatel.