Volbriöö 2027
Ööl vastu 1. maid saabuv volbriöö märgib talve kütkeist vabanemist ja kevadise elujõu võidukäiku. Selles tähtpäevas põimuvad Kesk-Euroopa nõialegendid, kiriklik pärimus ning eesti maarahva ja üliõpilaskonna tavad. Artiklist saab teada, kust volbriöö alguse sai, milliste rituaalidega vanasti kurja peletati ja kuidas pühast on kujunenud tänane akadeemiline ning karnevalilik kevadpidu.
Millal on volbriöö 2027?
Volbriöö on eri aastatel samal kuupäeval - 30. aprillil.
2027. aastal on volbriöö reedel, 30.04.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Püha nimepäritolu ning Kesk-Euroopa legendid
Sõna „volber“ tuleneb Püha Walburga (Walpurgise) nimest, kes oli 8. sajandil tegutsenud inglise nunn ja misjonär. Saksamaal usku kuulutanud Walburga saavutas laialdase lugupidamise eduka ravija ja kristliku õpetuse levitajana. Kuna tema pühakuks kuulutamise mälestuspäeva tähistati 1. mail, kanti tema nimi ajapikku üle kevadistele tõrjepühadele, vaatamata sellele, et pühaku enda elul polnud maagia ega nõidumisega vähimatki sidet.
Kesk-Euroopa piirkonnas langes Walburga mälestuspäev ühte keltide ja germaanlaste iidse suvetervitusega, mida tunti näiteks keldi Beltaine'i nime all. Usuti kindlalt, et aprilli viimastel tundidel kaob tavapärane eraldusjoon nähtava ja nähtamatu ilma vahel. Nii kujunes saksa rahvapärimuses lugu sellest, kuidas nõiad ratsutavad luudadel, hangudel või sokkudel Harzi mägedesse Brockeni mäetipule, et pidada oma salapärast sabatit ja tervitada uut suve.
Eestlaste rahvapärimus ja kurjuse tõrjumine
Maarahva kalendris oli volbripäev selge teetähis, mis märkis karja väljalaskmist ja kevadiste välitööde algust. Siinsed kombed ei tegelenud niivõrd Lääne-Euroopa laadis nõiajuttudega, kuivõrd otsese tõrjemaagiaga. Kuna uskumuste järgi liikusid volbriööl ringi pahasoovlikud vaimolendid ja kadedad naabrid, kes võisid hävitada piimaanni ja viia ära karjaõnne, pöörati suurt tähelepanu talu ja kariloomade turvamisele.
Tõrjemaagias tugineti eelkõige tule ja lärmi väele. Volbrituld süüdati külade ääres või talude ligiduses, põletades vanu oksi, kadakapõõsaid ja tõrva, mille leegid ja paks suits pidid hävitama tõved ning kurjuse. Kärarikkaks tõrjeks kasutati karjapasunaid, kolisevaid katlaid, piitsaplaksutamist ja püssipauke. Laudaustele kanti tõrvaga ristimärgid ning uksealustele puistati soola ja pandi pihlakaoksad, et ükski nõid ei saaks karjale kurja teha enne loomade esimest korda karjamaale saatmist.
Üliõpilaskultuur ja akadeemiline kevadetervitus
Tartu linnaruum andis volbriööle teistsuguse, nooruslikult värske ja vaimuerksa sisu. See traditsioon juurdus Tartu Ülikooli saksa ning eesti tudengite seas 19. sajandil, tehes volbriööst akadeemilise vabaduse ja kevade saabumise tähistamise piduliku kulminatsiooni, mis märkis ka õppesemestri peatset lõppemist.
Tänapäevalgi tähistab volbriöö Tartu tudengipäevade kõrghetke. Igal aastal usaldab linnapea sümboolse võimu Tartus tudengite hooleks. Traditsiooni juurde kuuluvad akadeemiliste organisatsioonide ja tudengite värvikas rongkäik, kujude pesemine ning ühised laulud Raekoja platsil ja Toomemäel. Üliõpilaskorporatsioonides ja -seltsides toimuvad kommersid ning vendluskäigud, millega tähistatakse vennalikkust ja kevadist elurõõmu.
Kaasaegne maskeraad ja nõiatemaatika
Tänapäeval nähakse volbriööd eelkõige meeleoluka kevadkarnevalina, mis liidab vanad uskumused mängulise meelelahutusega. Kuri nõid on taandunud peresõbralikuks maskotiks: lapsed ja täiskasvanud kehastuvad nõidadeks, haldjateks ning võluriteks, otsivad välja luuavarred ja osalevad teemakohastel pidudel ja lavastustes.
1. mai riigipüha ehk kevadpüha pakub täiskasvanutele võimaluse koguneda volbriööl värskes õhus süüdatud tulede ümber, pidada piknikke ja tervitada looduse taassündi. Iidsed kombed on kaotanud oma endise hirmu ja ebausu, kuid volbriöö peamine mõte – talvepimeduse seljataha jätmine, lõkketulede läitmine ja uue eluetapi ühine tervitamine – elab edasi ka kaasaegses kultuuris.