Võidupüha 2027
Võidupüha tähistamisega mälestab Eesti rahvas 1919. aastal Võnnu all saavutatud olulist võitu, mis sümboliseerib vabadust ning vankumatut enesemääramistahet. See eriline tähtpäev seob ühte riigi kaitsmise traditsiooni ja jaanipühade tavad, pakkudes võimalust langetada pea langenute ees ning tunda rõõmu vaba riigi üle. Artikkel annab tervikliku ülevaate püha sünniloost, selle keelustamisest ja taassünnist, võidutule süütamise kombest ning tänasest tähistamisest.
Millal on võidupüha 2027?
Võidupüha on eri aastatel samal kuupäeval - 23. juunil.
2027. aastal on võidupüha kolmapäeval, 23.06.2027.
Ajalooline tagasivaade: Võnnu lahingu strateegiline kaal
Tähtpäeva algupära seostub otseselt 23. juunil 1919 toimunud Vabadussõja lahinguga, kus alistati baltisaksa Landesveer ja Rauddiviis. Põhja-Lätis Võnnu linna all peetud kokkupõrked olid noore Eesti Vabariigi relvajõududele äärmiselt keeruliseks katsumuseks, sest vastamisi tuli astuda vilunud ja tehniliselt hästi varustatud jõududega. Kindralmajor Ernst Põdderi juhatatud Eesti 3. diviis suutis koos Läti põhjaarmee võitlejatega vaenlase surve murda ning vastasväed taanduma sundida.
Lisaks lahinguväljal saavutatud edule oli Võnnu võidul kaugeleulatuv moraalne ja sümboolne väärtus. See likvideeris sajanditevanuse baltisaksa rüütelkonna valitsemise ning avas Eestile ja Lätile tee iseseisva tuleviku kindlustamiseks. Ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri korraldus helistada võidu auks kõigis maakondades ja linnades kirikukellasid ning heisata riigilipud pani aluse traditsioonile, mis tõstis selle päeva esile riiklikus mälus.
Võidupüha kujunemine riigipühaks, selle keelamine ja taastamine
Riigikogu kuulutas 23. juuni riigipühaks 1934. aastal, andes sellele kindla seadusliku raami. Enne seda märgiti võidu aastapäeva sõjaväes ja ühiskonnas laiemalt küll mitteametlikult, ent 1930. aastate lõpuks kujunes sellest riigi üks suurejoonelisemaid pidupäevi, mille osaks olid väeosade paraadid, pidukõned ning mälestuspärgade asetamine Vabadussõja sammastele.
Võidupüha tähistamise katkestas 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon, mil püha keelustati, mälestusmärgid hävitati ja tähtpäeva meelespidajaid ootasid repressioonid. Siiski ei kadunud võidupüha eestlaste südametest ning seda tähistati järjepidevalt väliseesti kogukondades üle maailma. Riikliku tähtpäevana taastas Riigikogu võidupüha 1992. aastal, sidudes taastatud iseseisvuse riikliku järjepidevuse katkematu ahelaga.
Võidutule sünd, sümboolika ja laialikandmise traditsioon
Võidupüha tähistamise lahutamatu ja sümboolne osa on võidutule süütamine ning viimine üle kogu maa. Selle kombe algatas 1936. aastal riigivanem Konstantin Päts, eesmärgiga liita omavahel riiklik mälestuspäev ja rahvapärane jaanilõkete traditsioon. Tuli kujutab vabadustahte valgust ning vaimujõudu, levides igasse Eestimaa nurka.
Tänapäevane tseremoonia näeb ette võidutule süütamist võidupüha hommikul sealsamas, kus peetakse paraadi. Sageli ühendatakse selleks varasem mälestustuli ning kodutütarde või noorkotkaste süüdatud leek. Vabariigi President süütab tulega tõrvikud ning usaldab need Kaitseliidu malevate esindajatele, kes viivad leegi laiali maakondadesse ja omavalitsustesse, kus sellest saavad alguse paljud jaanituled.
Kaitseliidu paraad ning võidupüha tänapäevane olemus
Võidupüha tähistamise kõige pilkupüüdvamaks osaks on kujunenud Kaitseliidu paraad, mida korraldatakse igal aastal uues Eesti linnas. Niisugune rändav formaat toonitab laiapindset riigikaitset ning kinnitab Kaitseliidu rolli vabatahtlikkusel põhineva rahvaarmeena. Paraadirivis seisavad kõrvuti kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorteorganisatsioonide liikmed, kaitseväelased ja NATO liitlassõdurid, kehastades kodumaist ühtekuuluvust ja rahvusvahelist partnerlust.
Püha asetus vahetult enne jaanilaupäeva ühendab riiklikud aated sujuvalt pikaajalise rahvapärimusega. Päeva ametlik ja pidulik algus – riigilipu heiskamine, mälestustseremooniad vabadussammaste ees ning paraad – viib õhtuks loomuliku üleminekuna jaaniõhtu tähistamiseni. Võidupüha kannab endas korraga nii ajaloolist mälestust kui ka vaba rahva elurõõmu, meenutades igaühele, et iseseisvus ja vabadus vajavad pidevat hoidmist.