Vastlapäev 2027
Vastlapäev kuulub meie rahvakultuuri kestvamate pühade hulka, olles säilitanud oma rõõmsa ja tegevusrohke ilme tänapäevani. Selles päevas kohtuvad talvised lõbustused, paastueelsed söömatavad ning linakasvu ja karjaõnne toetavad maagilised toimingud. Artikkel tutvustab vastlapäeva kujunemislugu, selgitab eri kommete ja toitude tagamaid ning annab ülevaate sellest, kuidas seda päeva eri aegadel on pühitsetud.
Millal on vastlapäev 2027?
Vastlapäev on eri aastatel erineval ajal - 47 päeva enne lihavõttepühapäeva.
2027. aastal on vastlapäev teisipäeval, 09.02.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kiriklik roll ja vastlapäeva olemus
Tegemist on liikuva pühaga, mida peetakse tuhkapäeva eel, noorkuu teisipäeval seitse nädalat enne lihavõtteid. Algupäraselt oli vastlapäev osa kolmepäevasest kiriklikust tsüklist, millega tehti algust pika, ülestõusmispühadeni kestva suure paastuga. Kuna vastlapäev lõpetas jõuludest kestnud talvise lõbustuste ja kosjaskäimiste aja, tähistati seda viimast pidupäeva võimalikult kärarikkalt ja elurõõmsalt.
Vastlapidustused on ajalooliselt olnud eriti kirevad ja pidulikud katoliiklikes maades. Eestlaste rahvapärimusse jättis katoliku aeg kindla jälje: paastule eelnenud ajast sai alguse sealiha ning eriti seajalgade vältimatu söömine, et tähistada viimast liha söömise võimalust.
Liulaskmise komme ja linasaak
Liulaskmise traditsioon on vastlapäeva keskne element, mis on jäänud populaarseks läbi põlvkondade. Sõidule omistati maagilist jõudu: mida kaugemale kelk libises, seda pikemaks pidi põllul sirguma lina. Seos pika liu ja linaõnne vahel sai valdavaks tõenäoliselt 18.–19. sajandil, mil linakasvatus kerkis maarahva seas üheks olulisemaks elatise teenimise viisiks.
Liulaskmise atribuutika peegeldab eri ajastuid. Varasemal ajal piisas linasest kotist, linavihust või reest, samuti korraldati hoogsat saanisõitu, samas kui hiljem tulid asemele plastmassist kelgud ja liualused. Talviseks eripäraks oli ka jääkarussellide rajamine ning jääpurjekatega kihutamine. Pika liu püüdlus toob tänapäevalgi mägedele, näiteks Tartu Toomemäe nõlvadele, hulgaliselt lapsi ja täiskasvanuid, kus võistlusvaimuga kaasneb alati ka vallatuid ümberminekuid.
Pühaderoad ja vastlavurri meisterdamine
Rammus toit oli vastlapäeva lahutamatu osa, saartel võeti lauda koguni seitse korda. Hommikumenüüsse kuulus rituaalne tangupuder, päeva peamisteks roogadeks olid aga soolatud seajalad herne- või oasupiga ning soolaoad. Äsja küpsetatud leiba söödi lihavedelikku kastes. Piduroaks peetud seasaba oli 19. sajandil austusavaldusena ette nähtud pereisale ja külvajale, 20. sajandil kujunes sellest laste maiuspala.
Kui varasematel aegadel tehti pühaks odrajahust vastlakaraskit ning Mulgimaal korpe, siis 20. sajandil tõrjusid need välja vahukoorega kuklid. Tühjaks söödud seakondid leidsid rakendust mänguasjana: sääreluusse puuritud augu ja nööri abil pandi käima urisev vastlavurr ehk unn. Hiljem asendati seakont tihti suure nööbiga, mis ajas samuti asja ära.
Vastlapäeva keelud ja viljakusmaagia
Tõrjemaagilised kombed pidid kindlustama talu edukuse. Seakondid korjati hoolikalt ja anti sigadele, et kari suvel laiali ei jookseks, või hoiti neid paastumaarjapäevani. Põllule viidi sõnnikut, tõrksa lina kasvatamiseks tehti põllul tuld, lauda ukse alla pandi raudesemeid ning noorhobuste ja -härgade esimene rakendamine tehti just sel päeval, lootes nende heale õppimisvõimele. Lisaks käidi võõraid lambaid pügamas kas kohtuõnne või lammaste kahjustamise nimel.
Rangelt olid keelatud ringikujulise liikumisega seotud naistetööd, eeskätt ketramine, et lammastega ei juhtuks õnnetusi, kuid paelapunumine oli lubatud. Kariloomade ja hobuste tervise hoidmiseks ei tohtinud süüdata tuld ning naabritele küllaminek oli keelatud. Lastele korraldati vempe vastla kottiajamisega, visates neile ülevalt luugist vett peale, samuti toodi kevadiste pühade kombel tuppa linnulaaste suvise pesaleiu tagamiseks.
Õlenuku ajamine ja vastlaaja tavad
Karnevalilaadsete maskeeringute kajana tunti Lääne-Eestis kada ajamist, mida peetakse varasema metsikukultuse järglaseks. Kada kujutas endast õlgedest mehekuju, mida viidi salamahti naabrite õuele või seoti pimedas teibaga metsa puulatva. Nuku äraandmisega loodeti vabaneda õnnetustest ja kindlustada põldudele hea viljakasv.
Tähtpäev paistis silma naistepühana, andes naistele põhjuse kõrtsi koguneda, ehkki külastamised olid keelatud. Juukseid lõigati koos hobuse sabaga ning pead kammiti seitse korda, et juuksed sirguksid pikad ja jõhvitaolised. Omapärase tavana võisid vanatüdrukud minna vabalt ise kosja ning mehed ei tohtinud neile ära öelda; samuti kasutati vastlapäeva mõnel pool teenijarahva otsimiseks.