Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev 2027
Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev on pühendatud 1920. aasta relvarahu saabumisele ja kõigile vapratele inimestele, kes kindlustasid Eesti Vabariigi püsimajäämise. Päev sümboliseerib otsustavat pöördepunkti meie omariikluse loos, mil pika ja verise võitluse järel saabus kauaoodatud rahu. Siit artiklist saab teada, kuidas relvarahu saavutati, millist saatust kandsid mälestustavad 20. sajandil ning kuidas seda riiklikku tähtpäeva tänapäeval tähistatakse.
Millal on vabadussõjas võidelnute mälestuspäev 2027?
Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev on eri aastatel samal kuupäeval - 3. jaanuaril.
2027. aastal on vabadussõjas võidelnute mälestuspäev pühapäeval, 03.01.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| lipupäev |
Tee relvarahuni: 1920. aasta ajaloolised sündmused
Nõukogude Venemaa Punaarmee kallaletungiga Narvale 28. novembril 1918 algas Eesti Vabadussõda. Vaevalt sündinud Eesti riigil tuli alustada vastupanu olukorras, kus oma armeed alles hakati looma ning vaenlane omas märkimisväärset ülekaalu. Kuudepikkune visa vastupanu, üldmobilisatsiooni korraldamine, välismaiste liitlaste käepikendus ja vabatahtlike salgaüksused võimaldasid rindejoone paika saada ning 1919. aasta alguseks territooriumi sissetungijatest puhastada. Edasine sõjategevus viis Eesti üksused Lätti, kus astuti vastu nii Punaarmeele kui ka baltisaksa Landeswehr-vägedele.
Rasked katsumused ja ohvriterohked kokkupõrked kestsid 402 päeva. Tartus peetud keeruliste rahuläbirääkimiste finišina allkirjastati 1919. aasta lõpus vaherahukokkulepe. Lahingutegevus kogu rindel lõppes ametlikult 3. jaanuaril 1920 kell 10.30, mil jõustus relvarahu ja kahurituli vaikis. See oli Eesti selge sõjaline triumf, mis sai ametliku pitseri kuu aega hiljem, kui 2. veebruaril 1920 kirjutati alla Tartu rahulepingule.
Mälestustava algus, areng ja katkestus okupatsiooniaastail
Komme langetada pea Vabadussõjas langenute ees relvarahu väljakuulutamise kellaajal sai alguse 1920. aastate esimeses pooles. Tugevaks riiklikuks traditsiooniks kujunes see sama kümnendi teises pooles, kui 3. jaanuari hommikul kell 10.30 tardus elu Eestis vaikseks mälestushetkeks. Nii linnades kui ka külades helisesid kirikukellad, sõjaväes korraldati pidulikke rivistusi ning koolides ja asutustes meenutati vabadusvõitlejate panust kõnekoosolekute ja kogunemistega.
Aastal 1940 kehtestatud Nõukogude võim tegi Vabadussõja mälestamisele järsu lõpu. Riigi eri paigus asunud mälestusmärgid hävitati – need õhiti, lammutati tükkideks või peideti pinnasesse –, ning ajaloo meenutajaid tabasid poliitilised repressioonid. Siiski ei suudetud seda pärandit kustutada: mälestust hoiti alal perede keskel ning paguluses asunud eestlaste seas, kes jätkasid vabas maailmas traditsiooniliste mälestusürituste korraldamist.
Mälestustraditsiooni taaselustamine ja tänased austusavaldused
Avalik mälestamine sai uue hingamise 1980. aastate lõpus laulva revolutsiooni ja muinsuskaitselise ärkamise ajal, mil asuti hävitatud monumente uuesti üles ehitama. Iseseisvuse taastanud Eestis kuulutati 3. jaanuar ametlikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks. Sel hommikul heisatakse riigilipud elu-, äri- ja kontorihoonetele leinalindita, rõhutades võidurõõmu ja riikliku vabaduse väärtust.
Tähtsaim austusavaldus korraldatakse pealinnas Vabadussõja võidusamba juures, kuhu riigijuhid, Kaitseväe ja Kaitseliidu esindajad ning välisdiplomaadid asetavad lilli ja pärgi. Kell 10.30 helisevad kirikukellad linnades ja asulates ning aset leiab üleriigiline mälestushetk. Kohalikud omavalitsused, Kaitseliidu allüksused ning noorkotkad ja kodutütred kogunevad samal ajal taastatud mälestussammaste juurde mälestuspalvusteks ja pärgade asetamiseks üle terve Eestimaa.
Vabadussõja ohvrid ja nende tähendus meie identiteedis
Eesti vabaduse hind kujunes väga kõrgeks. Sõjatules kaotas elu üle viie tuhande sõjaväelase – kas vahetus lahingutegevuses, haavadesse suremise tõttu või raskete nakkushaiguste, eriti tüüfuse käes. Haavatute ja vigastatute arv ulatus umbkaudu neljateist tuhandeni. Nende inimeste mälestuse hoidmine on kohus, mis meenutab, et riiklik iseseisvus ei olnud pelk lepinguline kokkulepe paberil, vaid selle tagas relvastatud ja sihikindel kaitsetahe.
Kaasaegses Eestis omab Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev laiemat väärtuskasvatuslikku ja julgeolekulist kaalu. Päev tuletab meelde kodanikujulgust, ühiskonna ühtsust ning liitlaspartnerite tähtsust meie riikliku julgeoleku tagamisel. See seob omavahel mineviku kangelaste pärandi ja tänased kaitseväelased, väljendades püsivat tahet kaitsta ja säilitada Eesti vabadust mis tahes olukorras.