Ussimaarjapäev 2027
Ussimaarjapäeval on Eesti ajaloos oluline koht looduse ja inimese suhete peegeldajana. Uskumuse järgi kaotasid rästikud sel päeval oma mürgi ning metsa sisenemine oli keelatud, et lasta loomadel rahus talveunne suunduda. Sellesse aega jääb ka traditsiooniline õunte valmimine, mis sümboliseerib suvise külluse lõppu ja ettevalmistusi sügise tulekuks.
Millal on ussimaarjapäev
Ussimaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 8. septembril.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Mida tähistab eestlastele ussimaarjapäev?
Ussimaarjapäeva kombed ja uskumused on suurepärane näide sellest, kuidas meie esivanemad loodust mõistsid ja austasid. Sel päeval oli tavaks vältida igasugust tegevust metsas, et lasta loomadel ja taimedel rahus puhkama minna. Erilist tähelepanu pöörati roomajatele, kes usuti sel päeval oma urgudesse suunduvat. Rahvasuu teadi rääkida, et usside salvamine ei olnud sel perioodil enam mürgine ega surmav, mis andis märku suvise elujõu raugemisest. Töötegemine metsas oli tabu, kuid marjade korjamist ei peetud siiski patuks. Kodustes tingimustes tuli aga olla ettevaatlik käsitööga – õmblemine ja ketramine võisid uskumuste kohaselt tuua kaasa usside pahameele. Huvitaval kombel seostati seda päeva ka kahjuritõrjega põllul, kus kesa kündmine pidi aitama vilja kaitsta. Sügisene õunte valmimine oli veel üks märk, mis kinnitas ussimaarjapäeva olulisust saagikoristuse kalendris. Jälgides looduse märke ja andes maale rahu, näitasid inimesed üles austust looduse ringkäigu vastu. See päev oli pühendatud puhkusele ja vaikusele, olles oluline lüli rahvakalendri aastaringis, mis nüüdseks on küll hääbunud, kuid elab edasi meie pärimuses.
Ussimaarjapäeva ajalugu ja kiriklikud juured
Ussimaarjapäeval on Eesti kultuuriloos pikk ja kirev minevik, ulatudes tagasi vähemalt 500 aasta taha. See oli aeg, mil rahvauskumused ja kiriklikud traditsioonid põimusid ühtseks tervikuks. Peamine fookus oli suunatud looduse austamisele: metsaminek oli keelatud, et mitte segada loomade talveunne sättimist. Usuti kindlalt, et ussid kaotavad sel päeval oma nõelamisvõime ja mürgisuse. Samas valitses hirm, et tavapärane töötegemine võib rikkuda päeva pühadust ja tuua kaasa õnnetusi. Kiriklikult tähistati sel päeval neitsi Maarja sündimist, kusjuures see traditsioon rändas Eestisse Lähis-Idast, täpsemalt Süüriast ja Palestiinast. Keskajal oli tegu ühe olulisema kirikliku tähtpäevaga, mis tõi kokku kogudusi ja kinnistas religioosseid tavasid. Ometi muutusid ajad ja 20. sajandiks oli ussimaarjapäeva algne tähendus Eestis suuresti tuhmunud. Paljud vanad kombed jäid minevikku ja tänapäeval teame sellest päevast peamiselt tänu etnograafilistele kogudele ja rahvaluulele. See on meenutus ajast, mil kirik ja loodus dikteerisid üheskoos inimese elukorraldust.