Ussimaarjapäev 2027
Ussi magamise päevana tuntud ussimaarjapäev on pärimuses tähenduslik künnis, kus suvised toimetused asenduvad sügisese vaikeluga. Tähtpäev koondab endasse tähelepanekud usside eluviisist, maagilised võtted kahjurite tõrjumiseks ning kristliku püha Maarja sünni auks. Lugeja leiab siit põhjaliku sissevaate päeva ajaloolisse tausta, rahvausundi seostesse ning sajanditevanustesse kommetesse.
Millal on ussimaarjapäev 2027?
Ussimaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 8. septembril.
2027. aastal on ussimaarjapäev kolmapäeval, 08.09.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Usside magamaminek ja sügise saabumine
Ussimaarjapäeva tundmine ulatub meil vähemalt 16. sajandisse, kandes endas teadmist eluslooduse peatuvast eluringist. Peeti silmas, et ussid asuvad maapinda uuristama ja talveks varjule pugema, mistõttu mets vajas puutumatust. Arvati ka, et maapinnaga kokkupuutel kaob usside kihvt ning nende salvamisel pole enam endist jõudu ega ohtlikkust. Sellegipoolest hoiduti roomajate teele sattumast, et mitte segada nende siirdumist sügisesse tardumusse.
Loodusvaatluste ajastatus erines paiguti: kui mujal Eestis tähistati usside uinumist ussimaarjapäeval, siis Setomaa traditsioonis oli selleks päevaks 14. september ehk viissenjapäev. Muutuvate aegade tuules hakkas tähtpäeva tuntus kahanema juba 19. sajandil. Järgmise sajandi künniseks oli ussimaarjapäev oma varasema tähenduse suures osas minetanud ning elavast pruugist kadunud.
Keelud ussimaarjapäeval: mets ja kodused toimetused
Vanarahvas vältis ussimaarjapäeval metsa astumist, leides, et loodusele tuleb anda võimalus hinge tõmmata ja ussidel rahulikult varjuda. Metsaminek võinuks loomi ärritada ja kutsuda esile nõelamise. Ainsaks lubatud erandiks oli marjakorjamine, mida peeti leebeks ja vaikseks tegevuseks, mis ei rikkunud metsa pühadust, ehkki ettevaatust nõuti marjulisteltki.
Peale metsatööde kehtisid piirangud ka eluruumides, kus hoiduti iseäranis käsitööst. Õmblemist ja ketramist välditi teadlikult, et mitte manada esile ussi nõelamist, mida nõelaga tehtavad liigutused maagiliselt meenutasid. Säärane töökeeld kaitses pererahvast roomajate viha eest ning väljendas traditsioonilist vajadust peatada argitegevused loodusliku üleminekuhetke auks.
Põllumajanduslik pöördepunkt ja viljade küpsemine
Ussimaarjapäevaks püüti jõuda faasi, kus peamised koristustööd ja rukkikülv olid tehtud. Tavapärastest põllutoimetustest küll hoiduti, kuid kohati levis komme teha kesale sümboolne künd. Usuti, et maapinna lahtilöömine sellel päeval aitab hävitada saaki varitsevad kahjurid ja hoiab rukkiussid orasepõllult eemal.
Ussimaarjapäeva loeti vanarahva hulgas ka õunte küpsemise piiriks. Usuti, et selleks päevaks on suveõunad oma valmiduse tipul ning aiasaadusi võib muretult toiduks tarvitada ja sisse teha. See märgistas suvise teraviljahooaja vahetumist sügiseseks aiasaaduste ja hoidiste varumise ajaks enne külmade saabumist.
Neitsi Maarja sündimispüha kristlikus pärandis
Kirikuloos tähistatakse 8. septembril Neitsi Maarja sündimist, mille tähistamise juured ulatuvad 6. sajandisse Lähis-Itta, Süüriasse ja Palestiinasse. Seal levis apokrüüfsete tekstide najal Maarja kultus, mis leidis kiriklikku tunnustust aeglaselt, sest kanooniline Uus Testament tema sündi ei kirjelda. Läänekristlusesse adapteeriti see idakiriku tava 7. sajandil.
Veel 9. sajandil polnud jumalaemakultus laialdaselt levinud, mistõttu Kreeta püha Andreas toetas seda mitmete jutlustega, kinnistades 8. septembrit pühana. Prantsusmaal teati legendi pühast Mauriliusest, kes kuulis Angers' kohal Maarja sünnile pühendatud inglite koorilaulu. Eestisse jõudes liitus katoliku kiriku toodud püha maausulise sügiseootusega, mille tulemusena sündis omapärane ussimaarjapäeva pärimus.