Ülemaailmne mesilaste päev 2027
Ülemaailmne mesilaste päev juhib avalikkuse pilgu tolmeldajatele, kelle väsimatu tegevuseta satuks ohtu nii elurikkus kui ka põllumajanduslik saagikus. Päeva peamine eesmärk on rõhutada mee- ja metsalaste ühist vastutust elurikka keskkonna hoidmisel ning osutada elupaikade säilitamise pakilisusele. Järgnevad lõigud avavad selle tähtpäeva sünniloo Sloveenia mesindustraditsioonis, tolmeldamise kaugeleulatuva mõju, liike ohustavad tegurid ja igapäevased võimalused putukate abistamiseks.
Millal on ülemaailmne mesilaste päev 2027?
Ülemaailmne mesilaste päev on eri aastatel samal kuupäeval - 20. mail.
2027. aastal on ülemaailmne mesilaste päev neljapäeval, 20.05.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvusvaheline päev |
Kuidas sündis mesilaste päev: algatus Sloveeniast
Algatuse rajada ülemaailmne mesilaste päev tegi Sloveenia, toetudes oma põlisele ja au sees hoitud mesindustraditsioonile. Sloveenia Mesinike Liidu püüdlused said riikliku heakskiidu ning ühise diplomaatilise töö tulemusena kinnitas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tähtpäeva 2017. aasta lõpupäevil. Ülemaailmse tähtsündmusena peeti seda esimest korda 2018. aastal, kaasates teadlasi, põllupidajaid ja keskkonnahuvilisi mitmelt kontinendilt.
Valitud kuupäev, 20. mai, märgib Anton Janša (1734–1773) sünnipäeva, kelles nähakse Euroopa ratsionaalse mesinduse üht silmapaistvamat teerajajat. Janša tegutses Habsburgide valitsejate õukonnas esimese palgalise mesindusõpetajana ning tema vaatlused mesilaste bioloogiast ja uudsed tarulahendused uuendasid kogu senist arusaama mesilaste pidamisest. Teisalt on mai teine pool parasvöötmes aeg, mil taimestik puhkeb massiliselt õide ning putukate vajadus värske nektari ja õietolmu järele on eriti terav.
Kuidas tolmeldajad kindlustavad toidulaua ja ökosüsteemide toimimise
Inimeste igapäevane toit sõltub otseselt tolmeldajate panusest. Suur osa globaalselt kasvatatavatest väärtuslikest kultuuridest – näiteks puu- ja köögiviljad, marjad, pähklid ning õlitaimed – nõuavad saagi saamiseks või selle omaduste parandamiseks putukate abi. Asjatundlik tolmlemine kergitab saagikust ja mõjutab vahetult viljade kaubanduslikku välimust, säilivusaega ning vitamiinisisaldust. Nende putukate kadumine tähendaks drastilist tagasilööki toidulaua mitmekesisusele ja toiteväärtusele.
Paralleelselt põllumajandusega hoiavad tolmeldajad toimivana metsikut loodust. Nende vahendusel paljunevad ja toodavad seemneid tuhanded õistaimed, mis loovad varju ja toitu lindudele, närilistele ning putukariigile. Seejuures väärib rõhutamist, et meemesilased moodustavad vaid ühe osa pildist. Tohutu töö teevad ära metsikud liigid, nagu kimalased ja arvukad erakmesilased, kes on kohastunud lendama ka jahedatel hommikutel ning suudavad tolmeldada taimi, mille õieehitus meemesilasele ei sobi.
Tolmeldajate kriis ja seda põhjustavad peamised ohud
Viimaste aegade vaatlused viitavad tolmeldavate liikide ja nende arvukuse murettekitavale allakäigutrendile paljudes piirkondades. Languse taga seisab keerukas tegurite võrgustik, mille eesotsas on sobivate elupaikade kadu. Pindalatoetustel põhinev intensiivne maakasutus, monokultuursed põllumassiivid ja ehitustegevuse pealetung on vähendanud liigirikkaid looduskooslusi, jättes putukad pärast põhikultuuri õitsemise lõppu näljahätta.
Teise suure ohuallikana tõusevad esile keemilised taimekaitsevahendid, eelkõige putuka- ja umbrohumürgid. Pestitsiidijäägid võivad põhjustada mesilaste kohest hukkumist või tekitada kroonilisi kahjustusi, pärssides putuka navigeerimisoskust, suhtlemist ja organismi kaitsevõimet. Mesilasperesid kurnavad ka bioloogilised vaenlased ja haigused, millest tuntuim on Varroa lest, kusjuures globaalne kaubavahetus ja kliima soojenemisest tingitud ilmastikukõikumised loovad nende levikuks soodsa pinnase.
Võimalused tolmeldajate toetamiseks aias, rõdul ja tarbimisvalikutes
Tolmeldajate toetamine ei nõua suuri ressursse – abiks on nii teadlikult kujundatud suurtalu kui ka paari taimepotiga rõdunurk. Peamine eesmärk on pakkuda nektarit ja õietolmu terve vegetatsiooniperioodi vältel. Seda saab saavutada, istutades eri aegadel õitsevaid pärismaineid taimeliike, maitsetaimi ning marjapõõsaid. Samuti tasub harjumuspärast muruniitmist piirata: aiaosa jätmine lilleniiduks või niiduki terade kergitamine laseb ristikul ja võilillel õide puhkeda.
Kindlasti peaks aednik hoiduma sünteetiliste mürkide pritsimisest oma aias. Toitumise kõrval otsivad putukad varje ja joogivett: putukahotellid, puupakud ja roopuntid loovad turvalise elupaiga paljudele erakmesilastele. Janu kustutamiseks sobib madal veenõu, kuhu lisatud kivid või sammal pakuvad kindlat maandumispinda. Lisaks toetab iga tarbija kohaliku mee ja mesindussaaduste ostmisega oma piirkonna mesinike pühendunud tööd.