Tuuleristipäev 2027
Kolmandal neljapäeval enne taevaminemispüha aset leidev tuuleristipäev on eesti rahvakalendris oluline looduse ja maa pühadusega seotud tähtpäev. Lihavõttejärgsesse pühaderingi kuuluv päev nõudis maaharimisest hoidumist, et mitte rikkuda tärkava vilja kasvurahu. Lugeja saab siit põhjaliku ülevaate tuuleristipäeva kommetest ja uskumustest, alates põllutööpiirangutest ja maagilistest kaitserituaalidest kuni tuule vaibumise märkideni.
Millal on tuuleristipäev 2027?
Tuuleristipäev on eri aastatel erineval ajal - 18 päeva pärast lihavõttepühapäeva.
2027. aastal on tuuleristipäev neljapäeval, 15.04.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tuuleristipäeva roll ja asend kevadises pühaderingis
Eesti traditsioonilises kalendris jäävad lihavõttepühade ja suvistepüha vahele neli olulist neljapäeva: tuule-, linnu-, lehe- ja suur ristipäev ehk taevaminemispüha. Arvestuslikult saabub tuuleristipäev alati 18 päeva pärast ülestõusmispühi. Tähtpäev tähistab looduse jõulist tärkamist ning üleminekuetappi talviselt varjusurmast kevadiste välitööde alguseni.
Vanas eesti ja laiemalt läänemeresoome usundis omistati neljapäevadele sügavalt püha tähendus, mis pärineb juba ristiusust varasemast ajast. Sel päeval teatud igapäevatööde ette võtmine võis esivanemate arvates vihastada tundmatuid vägesid. Ristipäevade tervikus oli igal neljapäeval oma otstarve, kusjuures tuuleristipäev keskendus just tuulele kui põllupidaja heaolu ja saagikust otseselt mõjutavale loodusstii Whale.
Tärkava maa pühadus ja põllutööde keeld
Tuuleristipäeva tavade tuumaks oli põllutöödest range hoidumine. Esivanemate pärimuse järgi oli elule ärkav maa sel ajal sedavõrd haavatav, et talle tuli anda segamatu puhkus. Igasugune viljaga seotud tegevus – eriti künd, seemendamine, äestamine ja mulla liigutamine – oli rangelt keelatud. Kardeti, et maa puutumine toob kaasa vilja ikaldumise või suvised tuuled murravad tärkava saagi.
Töökeelud hõlmasid peale põlluharimise ka muid argitoimetusi, mida seostati tuulte äratamisega. Ei tohtinud raiuda puid, murda oksi ega teha kõva kolinat, sest arvati, et müra ja taimede kahjustamine kutsub esile tormi. Selliste piirangute rikkumist peeti ohtlikuks kogu külale, kuna marutuul või sellest tulenev kuivus võis hävitada kõigi ümberkaudsete talude vilja.
Kaitsvad tõrjetoimingud ja tuule lepitamine
Põllutööde peatamisega kaasnesid tuuleristipäeval ka maagilised tõrjetalitused. Et tuult peeti iseseisvaks ja elavaks loodusväeks, tehti pingutusi tema lepitamiseks enne suviste tormide hooaega. Tuulele ohverdati sümboolselt toitu: lagedale alale või aiale viidi peotäis viljateri või jahu, paludes tuulelt armu, et see kõrsi maha ei murraks.
Viljapõldude kaitsel ilmariskide ja kahjustajate eest mängis tähtsat rolli tõrjemaagia. Eriti levinud viis oli soola poetamine või loopimine põllunurkadesse. Soolal usuti olevat tugev kaitsev ja puhastav mõju, mis pidi tõrjuma nii haigusi, kurje vaime kui ka tugevaid tuuleiile. Kuna nurgad moodustasid sümboolse piiri, kustkaudu ohud võisid põllule imbuda, oli nende soolaga tugevdamine hädavajalik rituaal.
Kevadtuulte murdumine ja ilmaended
Esivanemate tähelepanekute kohaselt vaibusid just tuuleristipäevast alates suured ja külmad kevadised tuuled. Varakevadised kuivad ja kõledad tuuled kippusid talve järel mulda liialt kuivatama ning segasid taimede tärkamist. Rahvausk kinnitas, et tuuleristipäeval murdus külmade tuulte jõud, tehes ruumi soojematele suvetuultele, mis aitasid taimestikul lopsakalt vohama hakata.
Tuuleristipäeva ilm oli vanarahvale väärtuslik teeviit kogu suvise ilma ennustamisel. Tähelepanelikult jälgiti valitsevat tuulesuunda: usuti, et sellest ilmakaarest puhuvad tuuled kujundavad kogu suve palge. Kui lõuna- ja läänetuuled tõotasid meeldivat soojust ning saagile vajalikku niiskust, siis põhja- või idatuul tähendas jahedat ilma ja kurnavat põuda.