Tuhkapäev 2027
Tuhkapäev tähistab pöördelist hetke aastaringis, mil mürglirikas vastlaootus asendub patukahetsuse ja kevadise suurpuhastusega. Kiriklikus tähenduses on tegemist suure paastu esimese päevaga, mida rahvakalendris saatsid vastupidised reeglid vastlapäevale ning mitmed töökitsendused. Siinses ülevaates tutvustatakse tuhkapäeva usulist tausta, igapäevaelu puudutavaid keelde, pärimuslikke roogi ja laiskuse nuhtlemiseks loodud tuhapoisse.
Millal on tuhkapäev 2027?
Tuhkapäev on eri aastatel erineval ajal - 46 päeva enne lihavõttepühapäeva.
2027. aastal on tuhkapäev kolmapäeval, 10.02.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kirikutraditsioon ja patukahetsuse sümbolism
Tuhkapäev on liikuv püha, mis paigutub 40 päeva ettepoole ülestõusmispühadest, kui jätta kõrvale pühapäevad, mil paastumine polnud algselt ette nähtud. Veel varasel keskajal ei loetud tuhkapäeva ega järgmisi nädalapäevi paastu sisse, ent umbkaudu aastal 700 nihutati paastu algust varasemaks, saavutamaks Kristuse paastu eeskujul täpselt 40 päeva. Tuhkapäeva keskne mõte oli patukahetsus. 7. sajandi lõpust alates tähistati seda pähe tuha riputamisega. Katoliku riituses kasutati palmipuudepühal põletatud palmiste või nende asendusokste tuhka, mida kanti paljajalu ning erirõivais kirikuuksele kogunenud patukahetsejate peale. Kuna selliste inimeste hulk järjest suurenes, hakati tuhka hiljem puistama vaid oma kogudusse kuuluvatele inimestele.
Puhastusrituaalid ja tuha praktiline kasutus
Tuha pähe puistamisest alguse saanud tuhkapäev tõi kaasa rea kombeid, mis väljendasid kurjuse tõrjumist ning vaimset ja füüsilist uuenemist. Kodudes koristati tube erilise hoolega ning peksti sümboolselt välja laiskust ehk tuhkapussi. Ahjudest võetud tuhk viidi aeda ja põldudele, säilitati istutusperioodiks või keedeti sellest lehelist. 19. sajandist pärinevate uskumuste kohaselt tõi tuhkapäeval tuha sõelumine ja pesu harimine kaasa selle, et tuhka kogunes rohkelt ning pere pesu säras terve aasta eriliselt puhta ja valgena, alludes pesemisele vaevata. Mõnel pool, eriti rannikualal, külastati sauna, kus viheldi liha maha, et minna algavale paastule vastu puhtana.
Argielu kitsendused ja vastandlikud tavad
Enamik tuhkapäeva reeglitest pööras vastlapäeva harjumused pea peale. Hilisõhtune ülevalolek ja tulevalgel toimetamine olid keelatud, et Läänemaa ja Muhu pärimusest tuntud laisknaine kedagi ära ei vaataks, seevastu koidikul tuli tõusta kiiresti, muidu sai magajast aastaks tuhakott ehk tuhamunn. Juukseid ei kammitud, vältimaks nende tuhmi värvi, katkemist, sassiminekut, inetust, hallinemist ja kõõma. Samuti ei rakendatud hobuseid ega pandud härgi ikkesse ning hoiduti lammaste niitmisest, et loomadele ei tekiks kestendust ega kõõma. Külla minek polnud kombeks ning eriti tauniti naise astumist esimese võõrana üle läve, mis usuti tekitavat tõvesid, riistade riknemist ja loomakahju; ohu tõrjumiseks puistati külalise jälgedesse või talle järele tuhka. Saaremaal ilmnesid kärbeste viimise ja putukate jahvatamisega madisepäevale omased jooned, lapsi aga kollitati Tuhkataadiga. 19. sajandi rannapiirkondades, kus algas kalasöömine, sunniti lapsed virkuse soovimiseks soolale põlvili ja anti neile naljatledes vopse vastu pükse.
Tuhkapoiss, tuhkapuss ja tuhatüdruk rahvatraditsioonis
Tuhkapäeval tehti tuhanukke ehk tuhkapoisse, tuhkapusse ja tuhatüdrukuid, kes riietati vastavalt ning kelle pea kujundati riidest või sisselõigetega kaalikast, lisades söega näojooned. Nukk sokutati salaja naabrite akna alla, ukse taha või visati sisse, kust see tuli kiiresti enne päikeseloojangut edasi toimetada. Kelle kodusse tuhanukk vedelema jäi, seda narriti terve aasta ning uskumus tõotas perele laiskust ja lohakust; viimases hädas viidi kuju metsa puu otsa või hävitati. Hilisemal ajal, 19. sajandi lõpust alates, muutus tava noorte vembutamiseks: kaasas võis olla kosjakiri ja nukk toimetati teise peresse pruudiks või peiuks või tassiti seda perest perre terve nädal. Kui nuku viija kätte saadi, rakendati vana karistust: tema riiete varrukatest lükati läbi luuavars või puu, nukk seoti seljale ja õnnetu saadeti teele, kel oli kinniste kätega äärmiselt raske näiteks metsast läbi pääseda.
Tuhkapäeva söögid ja küpsetised
Ehkki tuhkapäeva road valmisid harjumuspärasel viisil, kutsuti neid kõiki tuhatoitudeks. Päeva toidulauale kuulusid tuhakakk, tuhapull ja tuhavatsk ehk tuhaleib, mis oli tavapärane leib, lisaks küpsetati saiakesi ning odrajahust karaskit ja kukleid. Mulgimaa pool ja mujalgi lisati kakkudesse ning karaskisse liha; üht sellist kakku hoiti vahel kevadeni, et see karjalaskmispäeval loomade vahel ära jagada. Tuhakookide nime all söödi tavalisi pannkooke, mis olid ühed iseloomulikumad tuhkapäeva road, ning toidukorra juurde keedeti tuhaputru, tavaliselt jahu- ja harvem tangupudruna.