Sorokasveet ehk tsirgupäev – rändlindude kauge teelesättimise aeg 2027
Sorokasveet ehk tsirgupäev tähistab Seto rahvakalendris sümboolset murdepunkti, mil talve selgroog loetakse murtuks ja algab rändlindude ootus. Pärimuse järgi pöörab nelikümmend sulelist lõunamaal pea päikese suunas ja seab sammud meie maade poole. Artikkel avab selle erilise tähtpäeva kristlikud ja maarahvalikud tagamaad, traditsiooniliste kakkude valmistamise ning tavad, millega vanasti saaki ja karja kaitsti.
Millal on sorokasveet ehk tsirgupäev 2027?
Sorokasveet ehk tsirgupäev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. märtsil.
2027. aastal on sorokasveet ehk tsirgupäev teisipäeval, 09.03.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kust pärineb püha nimi ja usuline taust?
Sorokasveedi nimi toetub venekeelsele fraasile сорок святых ehk nelikümmend pühakut, millega õigeusu traditsioonis meenutatakse 4. sajandil Sebastes hukkunud neljakümmet kristlasest sõdurit. Vankumatu usu tõttu jäises järves surma saanud märtrite mälestus leidis viljaka pinnase just Setomaal. Piirkonna tugevad õigeusu sidemed võimaldasid kiriklikul pühal koduneda ja kujuneda omanäoliseks rahvapäraseks tähtpäevaks, mida mujal Eestis sellisel kujul ei tuntud.
Setod kohandasid tähtpäeva kiiresti oma elutunnetusega, hakates seda kutsuma tsirgupäevaks, sest seto sõna tsirk tähendabki lindu. Usuline mälestus neljakümnest märtrist leidis maainimese silmis paralleeli kevadekuulutajatega ning pühakute hulk seostati neljakümne rändlinnuga. Raske usulise kannatuse asemel hakkas püha sümboliseerima valguse võitu, lindude teelesättimist ja kevade peatset päralejõudmist.
Neljakümne linnu pööramine ning kevadised ilmamärgid
Peamine tsirgupäevaga seotud tõekspidamine kinnitab, et sel päeval pöörab nelikümmend lindu lõunamaal suu suvele vastu ja pea päikese suunas, võttes suuna põhjamaale. Seda pööramist peeti kindlaks tõendiks, et rändeteekond on alanud ja talveaeg lõppemas. Isegi kui loodus oli alles sügavas talveunes, sisendas see teadmine inimestesse lootust peatsele lume sulamisele.
Tsirgupäeva ilmast otsiti pidepunkte eelseisvate nädalate planeerimiseks. Usuti kindlalt: kui tsirgupäeval paugub pakane, kestab külmaaeg veel nelikümmend päeva järjest. Põlluharijale tähendas see teadmist, et kevadtöödega ei maksa kiirustada ja maa soojenemine võtab aega, mistõttu oli ilmaennustusel eluliselt tähtis roll.
Traditsioonilised vatskad ning nende jagamise kord
Ilma paistekakkude ehk vatskadeta polnud tsirgupäev mõeldav. Seda lihtsat lamedat odra- või rukkileiba küpsetati kuumaks köetud ahjupõrandal paistel. Vatskad meenutasid oma olemuselt päikeseketast ning nende ahjust võtmist saatis teadmine, et sellega antakse au märtripühakutele ja saadetakse soojad tervitused saabuvatele tiivulistele.
Küpsetatud leivakakkudel oli tähtis maagiline tähendus, mistõttu ei tarvitatud neid kunagi korraga ära. Esimesed suutäied viidi lindudele ja pühakutele austuseks õue puuriidale või hoonete kõrgematesse nurkadesse. Perest ülejäänud kakud kuivatati ning võeti välja alles kevadiste suurtööde ajal: karjalaskepäeval said oma osa karjus ja kari, künnipäeval aga kündja ja hobused, et tagada tööloomade tervis ja vägi.
Viljasaagi kaitsmine lindude eest ja kanade virgutamine
Kevadise rõõmu kõrval meenus talupojale alati mure valmiva vilja pärast, sest linnuparved võisid suve edenedes saagile suurt kahju teha. Sellest tulenevalt kasutati tsirgupäeval loitse ja tõrjevõtteid, mille abil sulelisi viljaväljadelt ja marjapõõsastelt eemale peletati. Leiti, et sel päeval sooritatud kombetalitused loovad lindudega leppe, mis kaitseb talu toiduvarusid.
Tähelepanu keskmes olid ka kodulinnud, sest lähenevad munadepühad nõudsid suurt munasaaki. Kanade virgutamiseks anti neile erilist sööta ja sugeti neid sümboolselt vitsakese, vööotsa või ahjuluuaga, korrates lausumist: „Loo mune! Loo mune!“. Puudutuse ja sõna maagiline vägi pidi suurendama lindude sigivust, et kevadpühade lauale jätkuks mune igale tulijale.
Kuidas tsirgupäeva kombed tänapäeval edasi elavad?
Vaatamata igapäevaelu moderniseerumisele püsib tsirgupäev kohalikus mälus elavana, kõnetades inimesi tänapäeval eelkõige kogukonna ja looduse ühendajana. Kohati on sellest saanud lasteaedades ja koolides armastatud kevadine lindudepäev, mis aitab iidseid traditsioone nooremale põlvkonnale edasi anda.
Lindude aitamiseks võetakse tsirgupäeval ette pesakastide tegemine ja paigaldamine, tervitades sel kombel kaugelt saabuvaid rändureid. Kultuurikeskustes süüdatakse aga ahjud, et õpetada huvilistele traditsiooniliste vatskade küpsetamist ja vanu tavasid. Tänu sellele elab tsirgupäeva põhisõnum – looduse tärkamine ja elu taassünd – meie keskel jõudsalt edasi.