Sorokasveet / Tsirgupäev 2027
Kas tead, mis on tsirgupäev ehk sorokasveet? See Setumaa rikkalikust pärandist pärit kevadine tähtpäev keskendub lindude kojujõudmisele ja looduse uuele elule ärkamisele. Pühaga kaasnesid mitmed põnevad loitsud ja rituaalsed tegevused, mille eesmärgiks oli kindlustada talu viljakus, parandada karjaõnne ning panna kodulinnud paremini munema.
Millal on sorokasveet ehk tsirgupäev 2027?
Sorokasveet ehk tsirgupäev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. märtsil.
2027. aastal on sorokasveet ehk tsirgupäev teisipäeval, 09.03.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kuidas tähistati tsirgupäeva?
Tsirgupäev, mida tuntakse ka nime all sorokasveet, kujutab endast üht kõige poeetilisemat ja looduslähedasemat püha meie pärimuskultuuris. Päeva keskmes on uskumus, et nelikümmend lindu sätivad end soojal maal teele ja lendavad otse päikese suunas, märkides kevade pöördumatut saabumist. Setumaa kultuuris oli sellel päeval eriline rituaal küpsetada ahjusooje paistekakke ehk vatski. Need viidi ohvriandina lindudele puuriitadele või teistele kõrgematele kohtadele taluõues. Traditsiooni kohaselt säästeti osa neist kookidest karjalaskepäevaks ja esimeseks künnipäevaks, et kandub edasi nende maagiline vägi. Tsirgupäeval tehti mitmesuguseid loitse, mis pidid ühelt poolt tagama põldude viljakuse ja teiselt poolt kaitsma saaki lindude rüüstamise eest. See oli ka aeg, mil alustati lindudele pesakastide ehitamist – tegevus, mis ühendab põlvkondi koolides ka praegu. Kodulindude, eriti kanade heaolu ja munemise ergutamiseks oli aga kasutusel omapärane komme: kanu "viheldi" ning julgustati lausungiga "Loo mune! Loo mune!", usus, et see toob majja külluse.
Sorokasveet: Setumaa pühad kevadlinnud ja loitsud
Sorokasveedi ehk tsirgupäeva traditsioon kannab endas iidset sõnumit kevade saabumisest ja looduse uuest sünnist, olles Setumaal üks hinnatumaid tähtpäevi. Päeva peamine idee põhineb usul, et rändlinnud on kevade ja uue elu tegelikud maaletoojad. Kuna lindude saabumine oli elutähtis märk põllutööde algusest, saatis seda päeva rida sügavaid maagilisi rituaale, mis pidid tagama maa ja karja viljakuse. Setud pidasid linde pühadeks olenditeks – pühakute või esivanemate hingede sümboliteks –, kellele osutati erilist austust. Nende meelitamiseks ja tänamiseks valmistati kindlaid rituaalseid roogi. Läbi selliste ohvriandide ja sümboolsete tegevuste püüti saavutada harmooniline suhe loodusega ning tagada, et tärkav kevad tooks kaasa külluse ja õnnistuse kõigile talupidajatele.