Toomapäev ja selle traditsioonid eesti rahvakalendris 2027
Eesti rahvakultuuris tähistab toomapäev talvist pööriaega, mil vana eluring sulgub ja algavad ettevalmistused jõuludeks. See oli maagiline piiraeg, kus kombetalitustega tõrjuti eemale mustust ja pimedust, kindlustades samal ajal uue valguse võitu. Käesolev ülevaade selgitab toomapäeva uskumuste tagamaid, Tahma-Tooma majast väljaajamist, vältimatuid töökeelde ning piduroogade valmistamist.
Millal on toomapäev 2027?
Toomapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 21. detsembril.
2027. aastal on toomapäev teisipäeval, 21.12.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Päikeseaasta lõpp ja talvise pööriaja tähendus
Toomapäeva tähistati talvise pööripäeva aegu ning seda käsitleti iidse päikeseaasta viimase verstapostina. Tänu Eesti asendile germaani ja Skandinaavia mõjusfääris leidub meie kalendripärimuses tugevaid elemente mõlemast traditsioonist. Skandinaavia tavade kohaselt tähistas toomapäev koguni uue aasta algust ja jõulurahu kehtima hakkamist.
Seda pööriaega peeti äärmiselt ohtlikuks, sest talvine pimedus jõudis haripunkti ja vana eluetapp jõudis lõpule. Sellest tulenevalt oli toomapäeva keskseks sihiks kurjuse eemalepeletamine ja päikesele uue rammu kindlustamine. Looduse taassünni julgustamiseks ja edasise elu edenemiseks täideti mitmesuguseid maagilisi tõrjekombeid, kus esivanemate paganlik pärand oli seotud kristlike tõekspidamistega.
Kiriklik apostel Toomas ja rahvausundi surmahaldjas
Ristiusu pärimuses kuulub see tähtpäev apostel Toomale, keda mäletatakse eelkõige kahtlustava ja skeptilise hoiaku poolest Kristuse ülestõusmise loos. Pärast Jeesuse surma suundus ta Indiasse misjonäriks, kus ta märtrina hukati ja Madrase lähedale maeti. 4. sajandi lõpul, täpsemalt aastal 394, viidi tema säilmed Edessasse, sealt edasi Egeuse mere piirkonda ja lõpuks Abruzzosse. Apokrüüfidest tuntud kuningliku lossi ehitamise tõttu peetakse teda arhitektide ning oma kahtlemisest tulenenud pimeduse tõttu pimedate patrooniks.
Meie kohalikus rahvausundis omandas Toomas hoopis paganliku ja kurjakuulutava olemuse. Vähemalt 17. sajandist alates on teda kirjalikes allikates nimetatud katku ja muude ränkade tõvede patrooniks, kelles nähti muistset surmahaldjat. Samuti usuti toomapäeval hingede liikumist, ehkki hingedeaeg langes üldiselt oktoobrisse-novembrisse. Kraasna asunduse eestlastel püsisid 19. sajandi lõpuni kombetalitused, kus Toomat austati maajumala ja karjakaitsjana ning paluti kaitset pikse ja põua vastu. Rannakülades aga keerati paadid talvekorterisse kummuli ning kallati neile anniks pühadeõlut.
Suurpuhastus ja Tahma-Tooma minemasaatmine
Toomapäeval tuli kanda hoolt selle eest, et majast aetaks välja Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas. Too nukk personifitseeris mustust, lohakust ja saamatust, mida majapidamises ei tohtinud pühadeks olla. Õlgedest ja vanadest riideräbalatest meisterdati inimesekujuline nukk, mis toimetati pimeduse katte all salaväel naabrite ukse taha.
Nuku avastamisel anti sellele kibekiiresti vemmelt ning visati seejärel uksest välja, et see naabritele edasi sokutada. Majapidamine, kus Tahma-Toomast õigel ajal ei märgatud, riskis sellega, et terveks aastaks jäävad peresse mustus ja laiskus. Nukk rändas nõnda külas ringi kuni uue aastani, märgistades laisaks selle pererahva, kelle ukse ees ta uusaasta koidikul seisis.
Ühtaegu nuku rändamisega tehti majapidamises põhjalik puhastus. Toomapäeval pesti puhtaks sauna kerisekivid ja kraamiti läbinisti kõik eluruumid. Korras ja puhas elamine oli vältimatu eeldus jõulurahu saabumiseks ning tervise hoidmiseks.
Jõulueelsed töökeelud ja pühade ettevalmistamine
Toomapäeva saabumisega astus jõusse jõulurahu ning seetõttu jäid kõik suuremad tööd katki. Kogu tähelepanu koondus pühadeks valmistumisele – lubatud oli vaid koristamine, ruumide korrastamine ja pühadetoidu tegemine. Argiste rasketööde tegemist peeti ohtlikuks rikkumiseks.
Eriti hoiduti pöörleva liikumisega seotud töödest, eeskätt ketramisest ja jahvatamisest. Kuna need toimingud liikusid päripäeva, seostati neid päikese kulgemisega, mida ei tohtinud pööriajal häirida. Samuti kehtis range keeld metsast puude raiumisele ja nende koju toomisele, et hoida eemal õnnetusi.
Toomapäeva söögid, pühadeõlu ja toomaskäimise tava
Toomapäev vallandas suure pühadetoitude valmistamise laine, mis kestis jõululaupäevani. Soolati pühadelihaks tapetud loomade liha, tehti vorste ja leiba. Eriti oluline oli seapea maitsmine, mis pidi tagama uueks aastaks sigade edenemise, ning lauale toodi kindlasti ka pähkleid ja õlut.
Õllekääritamine oli Põhja-Eestis ja Lääne-Eesti saartel toomapäeva suursündmus, mida tähistas väljend „Toomas läheb tõrde“, märkides rohket ja hästi käärivat märjukest. Vastupidiselt usuti aga teatud kihelkondades, et toomapäeval ei tohi õlut teha, sest Toomas võib selle käimaminekut takistada või joogi rikkuda.
Erilise nähtusena käisid Saaremaal toomapäeval ringi toomad – valgetes rõivastes või tahmaseks tehtud nägudega mehed, kes astusid läbi taludest, et proovida pühadeõlut ja tuua pühadetervitusi. Valge riietus meenutas rändavaid hingesid, tahmane nägu ja must kasukas aga talviseid kurje jõude. Toomad tantsisid majades ja lõid toobripuu või sauaga vastu põrandat, peletades nõnda pimedust.