Tõnisepäev 2027
17. jaanuari tõnisepäev märgib talvise ajaringi sümboolset keskpunkti, mil vaadati üle inimeste ja loomade toiduvarud. Päeva olemust kujundavad tihedalt põimunud arusaamad sigade kaitsjast Antoniusest ja kodusest viljakushaldjast Tõnnist. Järgnev artikkel selgitab tõnisepäeva kombestikku, alates varahommikustest karjaloitsudest ja ohverdustest kuni mokalaada lepingute ning pidulike seapeasöökideni.
Millal on Tõnisepäev 2027?
Tõnisepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 17. jaanuaril.
2027. aastal on Tõnisepäev pühapäeval, 17.01.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kesktalvine pööre ja ilmaended
Eesti kalendris kannab see tähtpäev lisaks tõnisepäevale nimesid tõniksepäev, tinnüspää, jõuluemapäev ja taliharja- ehk kesktalvepäev. Koos paavli-, küünla- ja käädripäevaga kuulub see päev talve poolitavate pühade ringi, mida peetakse omasteks paljudele rahvastele. Peamine reegel nõudis, et tõnisepäevaks oleks salves ja küünis tallel veel pool inimeste ning loomade talvemoonast, mis tagas rahuliku ülemineku kevadesse.
Tõnisepäev tõi kaasa teadmise, et valget aega on kukesammu võrra juurde tulnud ning loomariigis algab uus elutsükkel. Vanarahva jutu järgi keeras karu magades külge, sündis hülge esimene poeg, putukad said hinge sisse ja mardipäevaga alanud lutsupüük pandi seisma. Päeva ilmal oli otsene seos saabuva suve ja põlluanniga. Levinuim kõnekäänd kinnitas, et kui päike vilksatab tõnisepäeval kasvõi nii kaua, et ratsanik näeb hobusele hüpata, on oodata kena aega ja rikkalikku vilja.
Püha Antonius, koduhaldjas Tõnn ja sigade heaolu
Sajandite jooksul kujunes tõnisepäevast püha, kus kristlik pühak Antonius ja kohalik koduhaldjas Tõnn esindasid samu kaitsvaid jõude. Kuna Antonius kaitses sigu, kohandus ta suurepäraselt eestlaste uskumustega Tõnnist, kes vastutas vilja-, karja- ja pereõnne eest. Haldjale viidi meelehead alati uudseviljast või värskest lihast, tehes seda vajadusel neljapäevaõhtuti või muul maagilisel ajal. Lääne-Eestis hoiti Tõnni kuju ja toimetati temaga seotud rituaalseid ohverdamisi veel 20. sajandi hakul.
Sigadeõnne hoidmine tõnisepäeval väljendus rohketes rituaalides, mis Lõuna-Eestis ja Setomaal kestsid 20. sajandi lõpuni, saadetuna salajastest ohvritest ning palvesõnadest. Setu traditsioonis viidi kärssninad õue päikesepaiste kätte, et nad oleksid terved ja viljakad. Seda kommet, nagu ka seakontide lakka viimist ja puuketaste veeretamist mujal Eestis, on teadlased seostanud iidse sea- ja päikesekultusega. Ohvriande võidi Tõnnile viia igal kriitilisel ajal, eriti uudseviljast ja -piimast saadu puhul.
Tõrjetalitused, laudaõnn ja keelatud tööd
Karja heakäekäigu tagamiseks mindi tõnisepäeva hommikul lauta loomi tervitama, pakkudes neile leiba otse või lüpsiku pealt ning lastes neil nuusutada tarbeesemeid. Spetsiaalselt loomadele küpsetatud leivapätsiga tehti tiir ümber karja, või jaotati see maagiliselt: pool visati õue Tõnnile ja pool ahju tulele viljaõnne toomiseks. Lõuna-Eestis kuulus hommikuste tavade hulka kolme sõnnikuhargitäie viimine lumisele põllule, mis tõi loomadele tervist ja saagile rammu, viijale aga kindlustas lihatüki.
Öine varjamisi võõra lamba pea pügamine oli levinud nõidusvõte, millega hangiti kaitset võimumeeste ja kohtu vastu, kahjustades ühtlasi võõrast lambaõnne. Päevasel ajal tuli seevastu kinni pidada rangetest töökeeldudest sigade kaitseks. Õmblemine ja ketramine olid keelatud hirmus, et sead torgitakse pimedaks või hakkab neil pea ringi käima. Võrgukudumise keeluga sooviti tagada, et sead ei tungiks hiljem võrkudesse ega lõhuks väärtuslikku püügivarustust.
Pidutsemine, mokalaat ja rituaalsed toidud
Päev tõi kaasa ka külastamisi ja koosviibimisi, eriti Setumaal, kus peeti mitmepäevaseid külapraasnikuid koos sugulaste võõrustamisega. 19. sajandi teistes Eesti piirkondades oli tõnisepäev tuntud mokalaada pidamisega kohalikus kõrtsis. Seal sõlmiti lepinguid sulaste ja tüdrukutega, kellele anti käsiraha, mida ei arvestatud hiljem teenistustasu hulka. Kauba lukustamiseks pidi peremees seltskonnale joogid välja tegema.
Toiduvalik peegeldas tõnisepäeva rituaalset sisu: peamiseks piduroaks oli tangusupp seapeaga või terve keedetud seapeapoolik. Pärimuse kohaselt keedeti selle kõrval veel herneid või ube koos seapea ja sealihaga. Toidu söömine ja selle juures Tõnnile ohverdamine tagas sigade hea kasvu ning kaitses talu nälja eest, olles sümboolne austusavaldus laudaõnne toojale.