Taliharjapäev 2027
Rahvakalendris tähistab taliharjapäev murrangulist keskpaika, kus loodeti krõbeda külma järeleandmist. Olulise verstapostina pidi pool loomatoidust veel alles olema, et kevadeni rahus vastu pidada. Pärimuse järgi võis sellest päevast märgata valguse võitu pimeduse üle ning talve aeglast taandumist.
Millal on taliharjapäev 2027?
Taliharjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 14. jaanuaril.
2027. aastal on taliharjapäev neljapäeval, 14.01.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Talve selgroo murdumise püha
Taliharjapäeva tähtsust Eesti talurahva elus on raske alahinnata, cuz see tähistas otsustavat hetke pika ja kurnava talve keskel. See oli omamoodi majandusliku ja loodusliku auditi päev, mil veenduti, et pool talveks kogutud loomasöödast on veel alles, mis tagas rahuliku meele ja teadmise, et loomad peavad kevadeni vastu. Päevaga kaasnes tugev vaimne tähendus: hakati uskuma, et maapind ja loodus hakkavad tasapisi, kuid järjekindlalt kevade poole liikuma. Erilist tähelepanu pöörati ilmastikutingimustele – kui taliharjapäev tõi kaasa kauni ja selge ilma, tähendas see lootust varajasele ja soojale kevadele. Rahvapärimuses oli talihari see punkt, millest alates muutusid päevad juba ihusilmaga nähtavalt pikemaks ning pimedus andis teed valgusele. Kevade lähenemise märke loeti välja kõigest: loomade häälitsustest, tuule suunast ja pilvede liikumisest. Lume esimesed sulamismärgid räästastes ja teedel olid samuti märgiks, et talve kõige karmim aeg on seljatatud. Pidustused olid pigem vaiksed ja südamlikud – pered kogunesid ja pidasid taliharja meeles hubaste koosviibimistega, kus väärtustati koosolemist. Loomade heaolu eest kanti sel päeval eriti hoolt, andes neile kosutavat lisasööki, et nad kevadiseks karjalaskepäevaks tugevad ja terved oleksid. Need põnevad uskumused ja kombed on meieni jõudnud tänu vanale ja rikkalikule suulisele pärimusele, hoides elus meie esivanemate elutarkust.
Talvemurrang Eesti rahvakalendris: taliharjapäev
Eesti rahvakalendri rikkas ajaloos tähistas taliharjapäev üht esimesi ja oodatumaid talviseid pöördepunkte, mis tõi kaasa kergendustunde pika talve keskel. Usuti, et taliharjaks pidi pool külmast perioodist olema selja taga ja täpselt pool talveks varutud loomasöödast alles, et kari kevadeni turvaliselt elatada. Vanades majapidamistes oli see päev täis põnevust, mil talupojad uurisid hoolega taevast, tuult ja muid loodusemärke, otsides vihjeid saabuvast kevades. Just taliharjapäevaga hakati seostama looduse esimesi arglikke ärkamismärke, nagu räästastelt tilkuv vesi ja metsa vahele ilmuvad esimesi sulalaigud, samuti lindude elavamat sädistamist. Päeva suurt tähtsust rõhutasid arvukad rahvatarkused ja ennustused, mis aitasid argipäevale põnevust lisada. Paljudes peredes ja külades peeti sel puhul väiksemaid hubaseid pidusid, kus tuldi kokku, räägiti muinasjutte ja pärimusi ning nauditi ühist seltskonda. Selline taliharjapäeva tähistamine andis pimedal talveajal kõigile juurde kogukonnatunnet ja ühist sooja lootust varajase kevade saabumiseks. See kaunis ja praktiline tähtpäev on püsinud elavana läbi põlvkondade suulise pärimuse ning tänapäevalgi vaadatakse taliharjapäevale tagasi kui olulisele ja väärtuslikule osale meie esivanemate kultuurilisest pärandist.