Tabanipäev / tehvanusepäev 2027
Tehvanusepäev või tabanipäev oli Põhja-Eesti rannikualadel oluline püha, mis keskendus hobuste heaolule ja tervisele. Traditsioonide hulka kuulus hobustele õlle jootmine ja nendega ratsutamine. Lisaks liikusid ringi omapärased tabanisandid, kes kandsid karvaseid kasukaid ja lõbustasid inimesi. See oli sündmusrikas päev, mis ühendas endas loomade austamise ja lõbusad rahvakombed.
Millal on tabanipäev (tehvanusepäev)
Tabanipäev (tehvanusepäev) on eri aastatel samal kuupäeval - 26. detsembril.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tehvanusepäeva tähistamine Eesti põhjarannikul
Tabanipäeva tähistamine Eesti põhjarannikul oli tihedalt põimunud hobusekultuuri ja maagiliste tavadega. Hobune kui talu tähtsaim abiline sai sel päeval erilise tähelepanu osaliseks – talle pakuti õlut ja tema kõrvu niisutati õllega, et hoida eemal haigused. Ühised ratsasõidud, mille käigus tehti tiir peale kirikule, kuulusid lahutamatult päeva kavasse. Hobuste kiiruse ja vastupidavuse tõstmiseks kasutati ka arhailist võtet – aadri laskmist. See pidi hobusele uut elujõudu andma. Tänavatel ja taludes võis kohata tabanisante, kes olid end maskeerinud karustesse riietesse ja tahmanud oma näod tundmatuseni. Osa neist saabus ratsa, osa jalgsi, kuid kõigil olid käes kadakaoksad, millega pererahvale tervist sooviti. Kuigi tabanisandid olid oodatud külalised, kes laulsid ja tegid nalja, valitses range kord: neid ei tohtinud tuppa kutsuda. Nende asukoht oli eeskojas või köögis ning aampalk, mis ruume eraldas, oli piiriks, millest nad ei tohtinud üle astuda. See sarnasus mardisantidega näitab, kui sügavad ja hargnevad on meie rahvakalendri juured.
Tabanipäeva pärimus: hobused ja kavalad sandid
Tabanipäev ehk tehvanusepäev on kütkestav osa Eesti rannarahva pärimusest, olles eelkõige suunatud talu kõige väärtuslikumale abilisele – hobusele. Juba 1600. aastatel märkas ja pani kirja neid unikaalseid kombeid Johann Forselius. Sel päeval oli kombeks hobustele aadrit lasta, et kindlustada nende elujõud ja kiirus uueks aastaks. Veelgi omapärasem oli tava pakkuda hobustele õlut ning pesta nende kõrvu selle rammusa joogiga. Ratsasõidud, eriti kiriku ümber tiirutamine, andsid päevale piduliku tooni. Kuid tabanipäeva ei peetud ainult tõsiduses: ringi liikusid tabanisandid, kes kandsid tagurpidi pööratud karvaseid kasukaid ja olid oma näod mustaks võõbanud. Need sandid vigurdasid ja laulsid pererahva ukse juures, tuues kaasa naeru ja nalja. Traditsioonide kohaselt oli neil keelatud siseneda sügavamale tuppa, jäädes väljapoole aampalki. Nende sarnasus mardisantidega on silmapaistev, kuid tabanisantide fookus oli just hobustepühal. See oli sündmus, mis tähistas elurõõmu ja rannarahva austust looduse ning loomade vastu, olles täis värvikaid ja elavaid rahvakombeid.