Tabanipäev / tehvanusepäev 2027
26. detsembrile langev tabanipäev ehk tehvanusepäev tõi rahvakalendris kaasa murrangu, lõpetades jõulupühade range kodusolemise ning vallandades elava külaelu. Eeskätt Soome lahe äärsetes külades tunti seda kui olulist hobustepüha, mille juurde kuulusid hoogsad sõidud ja omapärased sanditajatest külalised. Järgnev ülevaade avab tabanipäeva tähenduse, hobustele suunatud terviserituaalid ning reeglid, mille järgi tabanisante vastu võeti.
Millal on tabanipäev (tehvanusepäev) 2027?
Tabanipäev (tehvanusepäev) on eri aastatel samal kuupäeval - 26. detsembril.
2027. aastal on tabanipäev (tehvanusepäev) pühapäeval, 26.12.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tähtpäeva algupära ja roll talurahva kombestikus
Tähtpäeva kiriklik alus toetub esimese kristliku märtri püha Stefanuse mälestamisele 26. detsembril, kelle nimest tulenesid eestipärased vormid Tehvanus, Tehvan ja Taban. Aja jooksul kinnistus Stefanuse kuju Põhja- ja Kesk-Euroopas tallimeeste ning hobuste kaitsepühakuna, viies kirikliku püha ja loomatervisele suunatud rahvausu tihedasse põimumisse.
Eestis ei saanud sellest kombest ülemaaliselt tuntud püha. 19. sajandil oli see elav vaid Soome lahe rannikul ja saartel, kus seda toetasid püsivad kultuurilised sidemed Soomega, kus tapaninpäivä omas suurt kaalu. Tabanipäeval oli eriline koht ka pühadetsükli üleminekuna: kui jõululaupäeval ja esimesel pühal tuli vältida külastusi ning hoida kodurahu, siis tabanipäev tühistas selle nõude, avades ukse laialdasele seltsielule ja pidutsemisele.
Kombed hobuste kosutamiseks ja väleduse tõstmiseks
Hobune kui talu kandev jõud ja väärtuslikem loom oli tabanipäeva vaieldamatu peategelane. Päevased tegevused kandsid maagilist sihti parandada hobuste sigivust, tervist ja jooksukiirust. 17. sajandi teisel poolel kirjutas Johann Forselius, et eestlased ratsutasid Tehvanuse päeval oma hobustega ja lasksid neile aadrit, uskudes kindlalt, et see soodustab kosumist ning teeb loomad väledaks.
Aadrilaskmine oli rahvapärane viis organismi puhastamiseks, mida tehti enne kevadtööde algust ennetaval eesmärgil. Päeva täitsid ka meeleolukad väljasõidud: hobustega kihutati teedel ja tehti tiire ümber kiriku, sageli ka omavahel mõõtu võttes. Hobustele jagati pühaderooga ja 20. sajandi alguse teadete kohaselt pakuti neile rituaali korras õlut või pesti nende kõrvu õllega, et peletada haigused ning hoida loom virk ja sitke.
Maskeeritud tabanid ja tervistav vitsutamiskomme
Põhja-Eesti ranna-aladel liikusid tabanisandid, kelle kombed meenutasid saarte jõulusante ja traditsioonilisi mardisante. Läbijateks olid peamiselt mehed, kes katsid näod tahmaga või maskeerusid muul moel ning kandsid pahupidi pööratud karusnahkseid kasukaid. Sõltuvalt võimalustest tuldi tallu kas ratsa või jalgsi, tekitades külas elevust ja kärarikkust.
Tabanite käes olid rohetavad kadakaoksad, millega jagati pereliikmetele ja lastele kergeid lööke. Vitsutamisel oli kaitsva ja õnnetoova maagia roll: uskumuse kohaselt siirdus kadaka sitkus inimestesse, andes neile tervist, virkust ning pühkides minema laiskuse. Lauldes sandilaule, tehes vigureid ja tempe, lunastasid sandid pererahvalt välja kannu õlut ning pühadetoitu.
Vastuvõtutavad ja rehetoa aampalgi sümboolne piir
Vaatamata tabanisantide toodud lõbule ja kirevusele, suunati nende külaskäiku iidsete tavade abil. Pärimusmaterjalid viitavad, et sante ei lastud kunagi rehetoa tagumisse, pühamasse poolde, kus pere igapäevaselt elas. Nende tegutsemine pidi jääma vaid välisukse vahetusse lähedusse.
Kõige selgemaks piiriks oli tuba poolitav aampalk, mis ulatus üle ruumi ja toetas reheahju umbkerist. Palk toimis sümboolse tõkkena ja sellest sissepoole tabanid minna ei tohtinud. Kogu esinemine – laulud, tembud ja mõistatused – toimus ahju ja ukse vahel, kus võeti vastu ka pakutav õlu. Kui tavad olid täidetud ja meelehea käes, sammus seltskond laulu saatel järgmisesse tallu, jagades kosutust ja häid soove üle terve küla.