Tabanipäev / tehvanusepäev 2027
Tabanipäev, mida rannikualadel tunti ka tehvanusepäevana, oli kordumatu hobustepüha. Traditsiooni kohaselt joodeti hobustele õlut, et tagada nende ramm ja tervis, ning nendega võeti ette pidulikke sõite. Päeva lahutamatuks osaks olid karvastes kasukates tabanisandid, kes oma laulude ja tempudega külasid lõbustasid.
Millal on tabanipäev (tehvanusepäev) 2027?
Tabanipäev (tehvanusepäev) on eri aastatel samal kuupäeval - 26. detsembril.
2027. aastal on tabanipäev (tehvanusepäev) pühapäeval, 26.12.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tabanipäeva ajalugu, kombed ja tähendus
Tabanipäev kujutas endast Eesti põhjaranniku unikaalset rahvapärast tähtpäeva, mille fookuses olid talu kõige tähtsamad abilised – hobused. Selleks, et hobustel oleks uuel aastal piisavalt jõudu ja reipust, kostitati neid õllega ning rituaalselt pesti nende kõrvu sama joogiga. Oluliseks traditsiooniks oli ka pidulik hobustega sõitmine, mille käigus tehti tiire ümber kirikuhoone. Samuti oli kombeks hobustele aadrit lasta, kuna usuti, et see puhastab verd ja muudab hobused kiiremaks ning vastupidavamaks igapäevatöös. Päeva teise põneva tahsu moodustasid tabanisandid – tahmase näoga ja soojadesse karvastesse kasukatesse riietunud mehed, kes liikusid ringi kas ratsa või jalgsi. Neid saatsid rituaalsed kadakaoksad, mida kasutati pererahva õnnistamiseks. Santide saabumisega kaasnes alati suur lärm, laulmine ja vigurdamine pererahva ukse taga. Kuigi nende külastus tõi majja palju rõõmu ja õnne, oli kindlaks reegliks see, et sante ei kutsutud eluruumidesse edasi. Nad pidid püsima kindlates piirides ega tohtinud ületada ruume jagavat aampalki. Oma olemuselt, lauludelt ja soovide esitamiselt olid need talvised tabanisandid väga sarnased mardisantidega, luues meeleoluka silla kahe erineva pühadeperioodi vahel.
Kuidas tähistati tabanipäeva Eesti põhjarannikul?
Tabanipäev kujutab endast erakordselt põnevat ja vanapärast tähtpäeva Eesti põhjarannikul, mis oli täielikult pühendatud hobuste heaolule ja austamisele. Tegemist on pika traditsiooniga, mida mainitakse ajaloolistes allikates juba 17. sajandil tänu Johann Forseliuse kirjalikele ülestähendustele. Selle püha keskseks rituaaliks kujunes hobuste aadrilaskmine, mille eesmärgiks oli tagada loomade raudne tervis ja erakordne kergus liikumisel. Hobuste austamine väljendus ka selles, et neile pakuti juua pühadeõlut ja pesti nende kõrvu õllega, lootes nii loomi kaitsta kurja silma eest. Pidustustele andis hoogu juurde hobustega ratsutamine, mille käigus tehti sümboolseid ringe ümber kiriku. Rahva seas tekitasid elevust tabanisandid – tahmase näoga mehed, kes kandsid seljas suuri karvaseid kasukaid. Need santed laulsid, tegid nalja ja vigurdasid pererahva ukse juures, tuues igasse õue rõõmu. Kuid kombe kohaselt ei kutsutud neid kunagi päris tuppa sisse ja neil oli keelatud ületada eluruume poolitavat aampalki. Oma laulustiili ja lõbusate kommete poolest sarnanesid tabanisandid väga mardisantidega, mistõttu oli tabanipäev erakordselt elav ja rõõmus rahvapärimuslik sündmus, mida rannikul pikisilmi oodati.