Süütalastepäev 2027
Igal aastal 28. detsembril meenutatakse süütalastepäeval Petlemma süütute poisslaste hukkamist, millest kõneleb Uus Testament. See teeb pühast jõuluperioodi ühe mõtlemapanevama ja vastuolulisema päeva. Artiklist saab teada, millist rolli mängib süütalastepäev kristlikus traditsioonis ja kuidas eesti talurahvas sellele õnnetu tähenduse ning ranged töökeelud omistas.
Millal on süütalastepäev 2027?
Süütalastepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 28. detsembril.
2027. aastal on süütalastepäev teisipäeval, 28.12.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Ajalooline ja piibellik vaade süütalastepäevale
Matteuse evangeeliumis talletatud sündmused viivad meid aega vahetult pärast Kristuse sündi, millest süütalastepäev alguse saabki. Kuuldes Hommikumaa tarkadelt teadet tulevasest „juutide kuningast“, valdas Juudamaa kuningat Herodest paaniline kartus võimu kaotada. Mõistes, et targad ei kavatsegi talle lapse asukohta ette kanda, otsustas Herodes hävitada ohu julma käskkirjaga, käskides tappa kõik Petlemma ja selle ümbruse kuni kahe aasta vanused poisslapsed.
Ingli ilmutus Joosepi unenäos võimaldas pühal perekonnal põgeneda Egiptuse poole ja päästa Jeesuslaps kindlast surmast. Kuigi toimunud veretöö on piibliajaloo üks ahistavamaid hetki, omandasid langenud lapsed kristluses sügavalt püha tähenduse: neist said esimesed märtripärja kandjad, kes kaotasid maise elu Kristuse pärast, ilma et oleksid veel osanud oma usust teadlikult kõnelda.
Süütalastepäeva roll kirikuaastas ja liturgia
Juba 4. ja 5. sajandi paiku seati kirikus sisse komme austada Petlemma süütuid ohvreid. Läänepoolses kristluses kujunes püsivaks daatumiks 28. detsember, seades selle kohe jõulude ning püha Stefanose ja apostel Johannese pühade järele. Kuna jumalateenistused väljendavad leina ja märtrisurma, on vaimulike traditsiooniliseks liturgiliseks rüuvärviks kas patukahetsust ja kurbust tähistav lilla või märtrite verevalamist kujutav punane.
Nii katoliku kui ka anglikaani traditsioon nimetab seda päeva *Sancti Innocentes* ehk *Childermas*. Sajandite jooksul levis Euroopa kirikuringkondades ja kloostrikoolides komme lubada noorimatel õppuritel teostada sümboolset võimu ja nautida erilisi privileege. Niisugused tavad aitasid näitlikustada laste pühadust ja kristlikku nõuet hoida ja väärtustada ühiskonna kõige haavatavamaid liikmeid.
Eesti rahvauskumused: süütalastepäev kui õnnetuse tooja
Eesti rahvakalendris kuulus süütalastepäev vähemtuntud tähtpäevade hulka, olles eelkõige osa jõulude üldisest tähistamisest. Sellele vaatamata sai päev piibliloo mõjul rahva seas kurjakuulutava kuulsuse ja seda loeti üheks aasta õnnetumatest päevadest. Laste hukkamise muserdav motiiv sünnitas kartuse, et sel kuupäeval puudub maailmas õnnistus ja esiplaanile tõusevad kurjad ended.
Eriti kindel veendumus valitses sel päeval sündinud inimeste tuleviku osas. Arvati, et 28. detsembril sündinuid ei saada elus õnn, vaid neid kimbutavad ebaõnn ja kurnavad haigused. Sellest tulenevalt oli süütalastepäeval rangelt ebasoovitav alustada uusi projekte, teha kokkuleppeid või alustada rännuteed, kuna peljati, et ettevõtmistel puudub hea lõpp.
Talurahva tavad ja tööst hoidumine süütalastepäeval
Jõulupühade ja aastavahetuse vahelisele ajale kohaselt laienesid süütalastepäevale kõik harjumuspärased pühadeaja ettekirjutused. Tavapärased talutööd jäeti unarusse ning püsiti rahulikult kodus. Keelatud tegevuste esirinnas olid naiste näputööd, eriti kudumine ja ketrustööd. Pärimuse kohaselt tõi ketramine kahju lambakasvatusele ning rikkus järgmise aasta lina- ja villasaagi.
Eesti eri paigus hakati süütalastepäeval tuba ette valmistama uue aasta tulekuks. Selle käigus viidi eluruumidest välja jõuluheinad või -õled ning pühiti tare puhtaks kogunenud jõuluprahist. See toiming sümboliseeris jõuluaja kõrgpunkti lõppemist ja pöördumist saabuva kalendriaasta poole, säilitades sellegipoolest pühadele kohase mõõdukuse ja rahu.