Sügisene madisepäev 2027
Sügisese madisepäevaga tõmmati esivanemate elurütmis joon alla suvisele ajajärgule ning astuti samm lähemale pimedale ja jahedale aastaajale. See tähtpäev seob omavahel iidsed loodusvaatlused, kirikliku apostlipäeva ning ühe tuntuima sündmuse Eesti muistses vabadusvõitluses. Siit leiab põhjaliku käsitluse madisepäeva kommetest, sellega seotud tabudest ning päeva vaimsest ja ajaloolisest pärandist.
Millal on sügisene madisepäev 2027?
Sügisene madisepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 21. septembril.
2027. aastal on sügisene madisepäev teisipäeval, 21.09.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Looduse uinumine ja sügisesed märgid
Pärimuse kohaselt tähistas sügisene madisepäev aega, mil loodus tegi pöörde ning asetus täielikku vastasseisu kevadise virgumisega. Kui kevadel tuli elu maa seest välja, siis nüüd läksid ussid ja putukad tagasi maapõue ning otsisid talvitumiseks varje. Madude siirdumist talvepesadesse tõlgendati hoiatusena, et suvisest soojusest ei tasu enam kinni hoida.
Selle tähtpäeva kättejõudmisega kadusid elamutest ja karjamaadelt ka sääsed ning kärbsed, jäädes kas sügavasse talveunne või hääbudes külmade tulekul. Talurahvas tundis sellest vaid heameelt, kuna karja kimbutanud parmud ja sääsed ei häirinud enam igapäevatööd ning suvine putukate pealetung asendus sügisese vaikusega.
Päeva töised tabud ja piirangud
Murrangulisele sügispäevale omaselt kehtisid madisepäeval mitmed töökeelud, mille eiramine tõi uskumuste järgi kaasa ebaõnne. Viljakülv oli sel päeval rangelt välistatud, sest arvati, et mulda heidetud seeme ei kanna vilja ning taimed hukkuvad talve jooksul. Külvamise asemel keskenduti pigem vilja aitapanekule ja saagikoristuse viimastele viimistlustele.
Teine laiema levikuga kitsendus keelas tubades tule põletamise. Tule süütamisest hoiduti hirmus tulekahjude ees, kuid samuti ei soovitud tulevalgusega meelitada ligi kurja või kutsuda uuesti ellu juba vaibuma hakanud kahjulikke putukaid. Talurahvas eelistas selle päeva veeta vaikselt ja mõõdukalt, austades looduse loomulikku üleminekut puhkeajale.
Evangelist Matteuse elutee ja tähendus kirikus
Sügisese madisepäeva kiriklik taust seondub apostel Matteusega, kelle nime eestipärane kuju on Madis. Enne Jeesuse kutsele järgnemist teenis Matteus leiba maksukogujana, kes nõudis rahvalt sisse roomlastele määratud makse. Kuigi tölneriametit põlatud ringkondades laialdaselt tauniti, loobus mees oma endisest elust päevapealt. Kristlik pärimus peab teda esimese evangeeliumi autoriks, mis pandi kirja ajavahemikus 60–90.
Pärast Kristuse maise tee lõppu tegutses Matteus jutlustajana Juudamaal, Pärsias ning Etioopias, leides viimases märtrisurma. Tema varasema tegevuse tõttu austatakse Püha Matteust pankurite, raamatupidajate ja arveametnike, maksu- ning tollitöötajate ja turvameeste patroonina. Eesti pühakodadest kannavad tema nime Harju-Madise ja Järva-Madise kirikud, mis seovad pühaku loo otseselt siinse kultuuriruumiga.
Madisepäeva lahing eestlaste ajaloos
Sügisene madisepäev kannab Eesti ajaloos sügavat tähendust seoses 21. septembril 1217 toimunud Madisepäeva lahinguga. Viljandi all peetud lahing kujunes eestlaste muistse vabadusvõitluse üheks haripunktiks, kus vastamisi seisid eestlaste liitlasväed ning ristisõdijate leer, kuhu kuulusid Mõõgavendade ordu, Riia piiskopi vägi ning liivlased ja latgalid.
Eestlastele tõi lahing paraku lüüasaamise, kusjuures langenute seas oli ka Sakala maavanem Lembitu, vabadusvõitluse tunnustatuim eestvedaja. Samuti hukkus lahingus ristisõdijate poolel võidelnud liivlaste vanem Kaupo. Eestlaste vastupanuvõime sai tugeva hoobi, mistõttu meenutatakse madisepäeva ajaloolise pöördepunktina, mis kujundas maa edasist käekäiku.