Simunapäev 2027
Igal aastal 28. oktoobril peetav simunapäev ühendab endas varakristliku pärandi kahe apostli märtrisurmast ja talurahva tähelepanekud hilissügisesest ilmastikust. Rahvapärimuses tähistab see aeg sildade ehitamist ehk veekogude jäätumist, aga ka esivanemate hingedele pühendatud vaikse perioodi lõppu. Artiklis selgitatakse püha usulist tausta, naabrite tavasid, loodusmärke ning Simuna nime saamislugu.
Millal on simunapäev 2027?
Simunapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 28. oktoobril.
2027. aastal on simunapäev neljapäeval, 28.10.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Apostlite Siimoni ja Juuda mälestuspäeva vaimulik tähendus
Kirikuaasta seob 28. oktoobri kahe apostliga: Siimon Seloodiga, keda teatakse ka Kaananlasena, ja Juudas Tadeusega, keda ei tohi vahetada ära reeturi Juudas Iskariotiga. Need esimese sajandi misjonärid tegid koostööd Pärsia pindadel evangeeliumi kuulutamisel ning surid seal samal ajal usumärtritena. Ühise hukkumise tõttu peetakse nende mälestust lääne kristluses alati samal päeval. Apostlite maised jäänused jõudsid 6.–7. sajandil Rooma Peetri kirikusse.
Kujutavas kunstis on kummalgi apostlil välja kujunenud omad sümbolid. Siimonit seotakse luterlikus ja anglikaani traditsioonis sageli kalaga tema kunagise elatusallika tõttu või saega kui tema kannatusriistaga, tehes temast puuraidurite kaitsevaimu. Juudas Tadeust kujutatakse tihti hoidmas risti, saua või laeva. Katoliku usklikud austavad Tadeust eelkõige lootusetute ja äärmuslike elumurede patroonina, kelle vahendusele loodetakse väljapääsmatutes oludes.
Talve algus, jää tulek ja rahvalik ilmatarkus
Rahvapärimuses tähistas simunapäev aega, mil põllumajanduslikud sügistööd olid seljataga ning maa ootas lumevaipa. Ehkki päev möödus ilma eriliste kommete ja tähistamiseta, jälgiti sel ajal väga hoolega ilmaolusid. Simunapäevaga seostus arusaam esimese kindlama külmalaine saabumisest, mis kattis siseveekogud esialgse jääkorraga.
Nimetatud nähtust kajastab laialt levinud kõnekäänd: „Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.“ Sildade all mõisteti jääkihti, mis võimaldas maainimestel asuda üle jäätunud jõgede ja lompide otsemat teed käima. Nigulapäev, mida peetakse 6. detsembril, tähistas aega, mil külm pidi need ülekäigud lõplikult kindlustama. Varajast ning karmi talve ennustati siis, kui simunapäevaks olid veed juba kaanetunud.
Seos hingedeajaga ning naabermaade pärimuskombestik
Varasemates kalendriväljaannetes ja kirjalikes allikates on simunapäeva peetud hingedeaja lõpu tähiseks. Kuigi hingedeaeg võis eri Eesti nurkades kesta mihklipäevast mardipäevani, peeti oktoobri lõpupäevi ajaks, mil esivanemate vaimudele pühendatud rahuperiood hakkas läbi saama. See valmistas teed ette peagi saabuvale kärarikkale mardipäevale.
Ka naaberrahva lätlaste folklooris märgib see päev vaimudeaja (veļu laiks) lõppemist. Kesk-Euroopa ja eriti sakslaste pärimuses oli simunapäeval kesksel kohal ketruskeeld: keelatud olid ketramine ja muud linatööd. Reegli rikkumist peeti ohtlikuks, sest see võis tuua hukatust karjale ja talule ning solvata talveaja vaime.
Kohapärimus ja Simuna kiriku ajalooline side pühakutega
Vaatamata sellele, et simunapäeva maarahva seas kuigi suurelt ei peetud, avaldub selle mõju Eesti ajaloolises geograafias. Lääne-Virumaa Simuna kihelkond ja praegune alevik on nimetatud pühaku auks. Apostlitele Siimonile ja Juudale pühitsetud Simuna kirik rajati juba 13. sajandil, olles üks sealse kandi eakamaid sakraalehitisi.
Kiriku nimest sai alguse tava kutsuda tervet kihelkonda pühaku nimega. Keskajal, katoliikluse õitsengu ajal, peeti kirikupühaku mälestuspäeval suuri pidustusi ja kogunemisi. Reformatsiooni järel pühakukultus kirikuelust küll kadus, ent kohanimi tagas, et simunapäeva side paigaga jäi kestma läbi sajandite.