Ristipäev (taevaminemispüha) 2027
Kirikukalendris taevaminemispühana tuntud ristipäeva tähistatakse alati neljapäeval, täpselt nelikümmend päeva pärast lihavõtteid. Vanarahva meeles oli see eeskätt maa pühaduse ja kosumise püha, kus kristlik taust ühines maarahva sügava aukartusega tärkava looduse ees. Siinsest artiklist leiab põhjaliku käsitluse vanadest ristikäikudest, argielu piirangutest, piksekartusest ja selle kevadpäevaga seotud ilmatarkustest.
Millal on ristipäev ehk taevaminemispüha 2027?
ristipäev ehk taevaminemispüha on eri aastatel erineval ajal - 39 päeva pärast lihavõttepühapäeva.
2027. aastal on ristipäev ehk taevaminemispüha neljapäeval, 06.05.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Taevaminemispüha kristlik sisu ja vanad ristikäigud
Usuliselt mälestatakse taevaminemispühal Jeesuse Kristuse taevasse tõusmist ülestõusmise järel. Eesti kultuuriloos leidub teateid ristipäeva kombetalitustest juba 17. sajandist, mil peeti suuri ristikäike koos tervendamisriituste ja püha veega piserdamisega. Protsessioonil osalejad kandsid pühapilte ja riste ning viisid pühapaikadesse ohvriande. Säärase ohverdamise ja palvetamisega taotleti kõrgemate vägede heatahtlikkust ning tervist nii perele kui ka põllumaale.
Need vanad tavad leidsid otsese jätku Setomaa õigeusulises pärimuses veel 19. sajandil. Setude ristipäeval oli tavaks käia pühade ikoonide alt läbi ja neid austavalt katsuda, uskudes sellise tegevuse tervendavasse ja õnnistavasse väesse. Kiriklikud riitused põimusid tihedalt kohalike kommetega, sealhulgas andide toomisega, muutes ristikäigu kogu piirkonda liitvaks sündmuseks, kus taotleti tervist ja varju mis tahes hädade vastu.
Aukartus maapinna ees ja looduse täielik rahu
Eesti maausulises maailmapildis oli ristipäeva tuumaks maa pühaduse tunnistamine ja looduse rahu kaitsmine. Päeva käsitleti kui maa vääramatut puhkeaega, millesse inimene ei tohtinud vahele segada. Pärimuslik tõdemus, et sel päeval ei kasva rohuliblegi ega tõsta häält ükski lind, kinnitab veendumust, et ka loodusjõud ise pidasid kinni pidulikust seisakust.
Rangete tabude alla kuulus igasugune sekkumine elavasse loodusesse ja maapinda. Päeva jooksul ei tohtinud oksi murda, rohuliblesid kitkuda, puid raiuda ega maad harida. Usuti, et taimehaavad hakkavad otsekui inimese keha verd jooksma ning põld kaotab oma viljakandva väe. Keelust üleastumine ähvardas tuua karjale tõbesid ja surma, kusjuures eriti suureks nuhtluseks peeti lehmade verelüpsi, mida oli sel ajal ääretult vaevaline ravida.
Keelatud talutööd, kolistamishirm ja äikesetõrje
Ristipäeva tähendus piksepühana tõi kaasa hoolsuse igapäevastes toimetustes ja nõude hoida võimalikult suurt rahu. Valju müra, paugutamist ja kolistamist peeti äärmiselt ohtlikuks, sest usuti, et kärarikkad toimetused kutsuvad äikesepilved otse talu kohale. Vaikuse hoidmine kaitses hooneid pikselöögi ja sellest tekkida võiva hävingu eest.
Koduste toimetuste seas olid erilise keelu all villatööd, kudumine ja nõelumine. Sääraseid tegevusi seostati otseselt äikeseohtudega ning kardeti, et keelu eiraja kutsub pikse majja. Tavalise töörabamise asemel võeti aeg maha ning mitmel pool oli kombeks teha ristipäeval tuld, lootes selle abil kurjad jõud ja ebaõnne õuest eemale hirmutada.
Tähendused inimsaatusele ja ilmaennustused
Ristipäeva peeti väekaks ajaks, mistõttu usuti sel olevat otsene mõju inimese elukäigule. Sellel pühal sündinule ennustati erakordseid oskusi ja üleloomulikku sitkust kogu tema elupäevadeks. Surija jaoks oli see aga parim võimalik aeg lahkumiseks, sest uskumuse kohaselt pääses ristipäeval hinge heitnud inimene viivituseta otse taevasse.
Ilmastikumärkide lugemisel oli ristipäeva vihmasajul märkimisväärne roll. Rahvausundi järgi andis sel päeval sadanud vesi karjamaadele erakordse kasvuhoo ja toiteväärtuse, pannes soola rohu sisse. Teisalt oli vihmal ka hoiatav külg: see kuulutas heitlikku ja sajust suve, mis seadis ohtu heinatööde ladusa sujumise ning talvevarude kogumise.