Pendipäev 2027
Eesti rahvakalendris 21. märtsile paigutuv pendipäev tuleneb benediktiini ordu rajaja püha Benedictuse kiriklikust mälestuspäevast. Aja jooksul maarahva teadvusest hääbunud tähtpäev oli kunagi oluline pöördepunkt, mil oodati maa sulamist ja elutegevuse taastumist. Siinne käsitlus avab pendipäeva kultuuriloolise tagapõhja, uskumused usside ärkamisest ja kalade liikumisest ning pühaku kujutamise Tallinna Niguliste kiriku peaaltaril.
Millal on pendipäev 2027?
Pendipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 21. märtsil.
2027. aastal on pendipäev pühapäeval, 21.03.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Nimetuse kujunemine ja kiriklik taust
Pendipäev kannab lääne munkluse rajaja Nursia Benedictuse nime, kelle mälestust peeti katoliku kirikus tema surmapäeval, 21. märtsil. Ladinakeelse nime tähenduseks on 'õnnistatud' ehk 'heaks öeldud'. Keeleliselt kujunes eestipärane „pendipäev“ pika ladina nime suupäraseks lühendamiseks rahvasuus, nagu juhtus paljude teistegi kirikukalendri nimedega.
Kevadise pööripäeva lähedus aitas kaasa kirikupüha ja rahvaliku loodustunnetuse tihedale põimumisele. Kiriklik kalendripäev lõi selge pidepunkti, millele maarahvas lisas oma esivanematelt pärit arusaamad kevadisest pöördest ja elutegevuse uuenemisest.
Nursia Benedictuse elutee ja benediktiini ordu pärand
Kesk-Itaalias Norcias sündinud Benedictus (u 480–543) tõmbus nooruses tagasi Rooma kärast ning veetis paarikümneaastasena kolm aastat erakuna kaljukoopas. Kogukonna kasvades liikus ta Monte Cassino kõrgendikule, kus pani aluse kloostrile ja sõnastas kuulsad kloostrireeglid. Nende reeglite tuumaks sai vaimuliku süvenemise ja igapäevase töö tasakaal, mis pani aluse läänelikule kloostrielule.
Naiste kloostrit juhtis Benedictuse kaksikõde Scholastika. Legend räägib, et õe surres silmas Benedictus tema hinge valge tuvi kujul taevasse tõusmas. Vanima Euroopa mungaorduna etendas benediktiini ordu tohutut rolli keskaja hariduselu ja raamatukultuuri arengus. Väljaspool kirikuelu tuntakse benediktiinlaste pärandit suuresti ka nende ajaloolistest retseptidest alguse saanud kuulsa ürdilikööri tõttu.
Loodusended pendipäeval: usside virgumine ja vetevool
Eesti talupojale tähendas pendipäev eelkõige looduse uue eluringi algust, mitte niivõrd vaimulikku mälestuspäeva. J. W. Boecleri kirjutatud ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi toimetatud 19. sajandi ülevaates eestlaste tavadest nimetatakse Harjumaal peetud päeva otse usside ärkamise ajaks. Usuti, et kevadpäike äratab maapinnas talvitunud maod ja teised roomajad.
Ühtlasi levis teadmine, et pendipäeval pöörab kala pea ranna ja kalda poole. See sümboliseeris vete elavnemist ning kalade siirdumist sügavustest madalikule kudema. Taolised tähelepanekud olid kalapüügiga tegelevatele rannaelanikele hädavajalikuks suuniseks kevadiste tööde planeerimisel.
Päevaga seotud keelud ja kaitsetavad
Roomajate tärkamise ajal kehtestati taluelus mitmeid keelde, et vältida kokkupuudet ohtlike jõududega. Pendipäeval välditi rangelt kütte- ja tarbepuude metsast toomist, sest leiti, et koos puudega tuuakse õue ja hoonetesse ärganud ussid. Usside sattumist taluõuele peeti tõsiseks ohuks elanikele ja karjale.
Samal põhjusel pandi kõrvale kõik teravad tööriistad, sealhulgas noad ja kirved. Terariistade pruukimine varakevadisel tärkamisajal võinuks rikkuda looduslikku tasakaalu ja tuua kaasa vigastusi. Piirangute täpne järgimine kaitses talu ussihammustuste ja muu kahju eest terve suve vältel.
Pendipäeva taandumine ning Benedictuse kujutis Niguliste kirikus
Reformatsioon tõrjus kirikukalendrist suure osa pühakute mälestuspäevadest, mille tagajärjel hakkas ka pendipäev tasapisi ununema. 19. sajandi lõpuks ei tundnud seda püha Eestis enam peaaegu keegi ning teave selle kohta säilis üksnes harvades trükitud kirjapanekutes.
Ainsa nähtava märgina püha Benedictuse keskaegsest austamisest Tallinnas püsib tema maalitud figuur Niguliste kiriku peaaltari predellal. Benedictust on kujutatud mustvalges mungarüüs ja lamedapõhjalises mustas mütsis, hoides paremas käes patriarhiristi. Vasakus käes olev raamat sümboliseerib tema loodud kloostrireegleid ja vaimset pärandit.