Peetripäev 2027
Rahvakalendri talvine peetripäev ehk Peetri helinapäev kuulub pühade hulka, mille tavad olid juba 19. sajandil hääbumas, ent mille tähendus kevade kuulutajana jäi püsima. Päeva pärimus peidab endas nii häälekaid tõrjekombeid kui ka sügavamaid loodusvaatlusi ja veekogude austamist. Artikkel avab selle tähtpäeva tausta, tutvustab kõiki kolme kirikukalendri peetripäeva ning vaatleb Peetrust nii kristliku kiriku rajajana kui ka eesti naljandite taevaväravahina.
Millal on Peetripäev 2027?
Peetripäev on eri aastatel samal kuupäeval - 22. veebruaril.
2027. aastal on Peetripäev esmaspäeval, 22.02.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Talvise peetripäeva tähendus ja kevade lähenemine
22. veebruaril tähistatud talvist peetripäeva vaadeldi rahva seas kevade varajase verstapostina. Pärimusteateid sellest leidub vaid Hiiumaalt ja Läänemaa rannikualadelt, kus päeva seostati talve taandumisega. Kuigi 19. sajandil ei kuulunud see enam laialt järgitud tähtpäevade sekka, jäid vanad tähelepanekud loodusjõudude liikumisest kestma.
Vanarahva tarkuse kohaselt pidid just sel päeval allikad külmama ja meri sulama hakkama. See näiliselt vasturääkiv ütlus kirjeldab üleminekuaja ilmastikku: maapõuest pulbitsevad veed võivad külma käes tarduda, samal ajal kui merejääl hakkab kätte jõudma sulamise aeg. Kirjalikud allikad viitavad ka pühade allikate juures peetud ohvritalitustele, mis rõhutasid päeva iidset sidet allikavee austamisega.
Kettide kõlistamine ja ohtude tõrjumine
Seda päeva tunti ka Peetri helinapäevana, millele andis nime ahelate ja raudriistade vali kõlistamine. Müra tegemise eesmärk oli maagiline ettevaatusabinõu: kõlinal pidid põgenema maod ning metsakiskjad, kellest suurimaks ohuks karjale peeti hunte.
Raua kõristamist usuti pakkuvat tugevat kaitset kõige halva eest ajal, mil loodus hakkas tärkama ja karjatamishooaeg lähenes. Tavandi juured ulatuvad katoliikliku Peetri ahelate pühani. Loodeti, et helisevad ketid suudavad ohtlikud loodusjõud taluelust eemal hoida ning tagada loomadele rahuliku suve.
Peetripäevade kolmik rahva- ja kirikukalendris
Aastaringist leiab kolm apostel Peetrusega seotud tähtpäeva, millest igaühele omistati eriline tähendus. Esimene neist on 22. veebruaril talvine peetripäev, mis meenutab läänekristluses Peetruse astumist piiskopiametisse.
Rahva seas laialdaselt tuntud tähtpäev on 29. juuni peeter-paavlipäev, mida peetakse koos apostel Paulusega ja mis andis märku suure suvise heinateo algusest. Kolmandaks peetripäevaks on sügisene ahelatepäev 8. augustil. Eestis jäi see püha tagasihoidlikuks ja ununes peagi, ent katoliiklikes maades peetakse seda tähtpäeva endiselt väärikalt meeles.
Peetruse kujunemine apostliks ja esimeseks paavstiks
Kõigi kolme püha lätteks on apostel Peetrus, kelle esialgne nimi oli Siimon. Ta elas Betsaidas ja teenis koos venna Andreasega elatist kalapüügiga, kuni Jeesus andis talle uue nime Peetrus ehk Kalju, millele rajada kirik.
Peetrusest sai varakristliku kogukonna juhtfiguur, piiskop ning kirikuajaloo esimene paavst, kelle tegevust saatsid pärimuse järgi mitmed imed. Ta suri Roomas märtriurma umbes 64. aastal pKr Nero tagakiusamiste päevil. Alandlikkusest oma Issanda ees palus Peetrus lüüa end risti pea alaspidi, mida pärimus tänini meenutab.
Peetrus taevaväravas: rahvajutud ja kõnekäänud
Apostel Peetrust hakati juba kristluse algusaegadel kujutama taevariigi võtmevahi rollis, toetudes piiblisõnale tema meelevallast maapealsete ja taevaste asjade üle. See kujund kandus sujuvalt üle ka eesti rahvakeelde. Ütlus "Peetruse juurde minemine" märgib meie kõnepruugis suremist ning hinge astumist Peetruse valvatavate taevaväravate ette.
Uksehoidja ülesanne tegi Peetrusest väga menuka tegelase eesti rahvalikes naljandites. Lugudes seisab ta maise ja taevase piiril, vaagides tulijate häid ja halbu tegusid ning otsustades, kas avada paradiisiuks või saata hing tuldud teed tagasi. Säärane rahvapärimus võimaldas surmajärgseid teemasid ja usulisi tõekspidamisi käsitleda terase huumori ja eluterve vaate kaudu.