Urbepäev (palmipuudepüha) 2027
Palmipuudepüha ehk urbepäev tähistab eestlaste jaoks elujõu ja kevade võidukäiku. Tuntuim komme on pajuokstega urvimine, kus varajased ärkajad soovisid magajatele virgaks saamist ja head tervist. Need kombed peegeldavad meie esivanemate tihedat sidet loodusega ja usku okste maagilisse jõusse, mis pidi tagama edukuse nii igapäevaelus kui ka rasketel põllutöödel.
Millal on urbepäev / palmipuudepüha
Urbepäev / palmipuudepüha on eri aastatel erineval ajal - pühapäeval nädal enne lihavõtteid.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kõik palmipuudepüha ja urbepäeva kohta
Urbepäeva ehk palmipuudepüha tähistamine on Eestimaal olnud alati seotud uue elu alguse ja viljakuse taotlemisega. Pajuoksad, mis esimesena kevadel pungi avavad, olid selle päeva peamised sümbolid. Urvimise komme – inimeste ja loomade õrn löömine pajuokstega – oli universaalne viis tervise ja õnne jagamiseks. Kui varajane ärataja lausus "Virgaks, viksiks!", usuti, et see annab saajale erilise elujõu. Pajuurbi hoiti kodudes pühade sümbolina ning neil oli oluline roll ka rahvameditsiinis ja nõiduses, eriti kui tegu oli kirikus pühitsetud okstega. Need oksi peideti räästa alla või viidi põlluserva, et kindlustada jumalik kaitse ja maapinna rammusust. Setu rahvas tähistas seda päeva eriti südamlikult, kogunedes kiikedele ja lauldes traditsioonilisi tsõõtamislaule, mis tähistasid talve lõplikku seljatamist. Lisaks sotsiaalsele ja religioossele küljele jälgiti rangelt ka vanu tabusid, nagu juuste kammimise keeld, mis oli otseselt seotud kapsasaagi edendamisega, näidates, kui tihedalt oli rahvakalender seotud igapäevase talupojatarkusega.
Urbepäeva traditsioonid ja ajaloolised tavad
Eesti rahvakalendri üks olulisemaid kevadisi tähtpäevi, urbepäev, kannab endas sajanditepikkusi traditsioone ja sügavat usku kevade maagilisse jõusse. See on aeg, kus soovitakse üksteisele õnne ja edu läbi sümboolsete tegevuste. Urbepäeva süda on pajuurbade ja nendega urvimise ümber – usuti, et just urbades peitub see esimene kevadvägi, mis suudab anda inimesele tugeva tervise. Varahommikused üllatused voodis olijatele pajuokstega olid viisiks, kuidas soovida pereliikmetele virkust. Lisaks inimestele pöörati tähelepanu ka maale ja viljasaagile, viies pajuoksi põldudele, et tagada rammus viljapea. Erilise koha leidis see päev aga Kagu-Eesti rahva, eriti setode juures, kus urbepäev tähendas kiikumise algust. Tsõõtamislaulude kaja saatel kiigel lennates tervitati tärkavat loodust ja loodeti head aastat. Need tavad on säilinud läbi aegade kui märk meie rahva vaimsest pärandist ja lugupidamisest looduse vastu.