Urbepäev (palmipuudepüha) 2027
Täpselt nädal enne ülestõusmispühi tähistatav urbepäev ehk palmipuudepüha juhatab sisse kevadpühade tihedaima kombestikuga perioodi. Päeva tuumaks on tervise, jõu ja viljakuse taotlemine tärkava looduse ja pajuurbade vahendusel, kus kristlik sõnum kohtub maarahva praktilise elutunnetusega. Artikkel tutvustab urbimist ja loitsusõnu, karja- ja saagimaagiat, traditsioonilist urvaputru ning Kagu-Eestile omast tsõõtamistava.
Millal on urbepäev / palmipuudepüha 2027?
Urbepäev / palmipuudepüha on eri aastatel erineval ajal - 7 päeva enne lihavõttepühapäeva.
2027. aastal on urbepäev / palmipuudepüha pühapäeval, 21.03.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Palmiokste pärand ja pajuurbade tähendusväljad
Palmipuudepüha tähistab kristlikus maailmas Kristuse sisenemist Jeruusalemma linna, kus rahvas austas teda palmioksi teele laotades. Külmemas põhjamaises kliimas polnud palme võtta, mistõttu võeti nii Eestis kui ka naabermaades pühitsemiseks ja tähistamiseks kasutusele pajuurvad. See looduse rütmiga kohanemine andis tähtpäevale ka kohaliku urbepäeva nimetuse.
Taresse ei toodud üksnes pajuoksi, vaid ka kase-, sarapuu- ja lepaoksi, mis kandsid endas elujõu ja uue alguse sümbolit. Toas hoiti pajuurbi vaasides kogu järgneva nädala jooksul, kuni lihavõttepühad olid läbi saanud. Lisaks oli mitmel pool kombeks asetada pajuoksi kalmistule haudadele, märkides sellega mälestust ja kevadist uuenemist.
Hommikune urbimine – virkuse ja tervise tagatis
Kõige kesksem urbepäeva traditsioon oli unistele vitsade andmine ehk urbimine, mida toimetati varahommikul pajuokstega. Toimingu taga seisis veendumus, et kevadine taimevägi, tervis ja õnn lähevad löögi abil üle inimese kehale. Seda iidset Euroopa-ülest kommet peeti vankumatuks tagatiseks, et inimene püsib terve eeloleva suve töökas ja elujõuline.
Hommikul vara käidi toas ringi ja vitsutati veel magavaid pereliikmeid, soovides neile kohest virgumist ning head tervist. Vitsalöökidega käisid kaasas lausumised, näiteks soov: „Virgaks, viksiks!“, mis pidid unisuse eemale peletama. Uskumuste järgi kindlustas see tava inimesele virga meele, kaitse haiguste vastu ja elurõõmu terveks aastaks.
Loodusmaagia põllul, laudas ja tarre toodud ennetes
Pajuvitste toimet kasutati rohkesti ka taluloomade heaolu ja karjaõnne edendamiseks. Õigeusukirikus õnnistatud oksi peeti iseäranis väekateks ning neid kasutati mitmesuguste maagiliste eesmärkide saavutamiseks. Õnnistatud oksi hoiti kevadeni ning esimesel karjalaskepäeval anti loomadele nendega vitsahoop, et nad oleksid terved ja sitked.
Loomadele anti urbadega vitsu ka kohe okste tuppa toomisel, lootes saada võimalikult valgeid lambaid. Karjaõnne kasvatamiseks pisteti pajuoks sipelgapessa, põllule viidud oksad aga pidid tooma rohke viljaõnne. Kapsapeade suuruse ja tugevuse mõjutamiseks keriti suuri lõngakerasid, samal ajal kui tuppa korjatud linnulaastude maagia pidi aitama suvel metsalindude pesasid leida.
Kagu-Eesti kiikumistraditsioon ja tsõõtamine
Kagu-Eestis ja eriti Setomaal oli urbepäeva eripäraks tsõõtamine ehk laual kiikumine. Kiikumise tarbeks leiti pikk laud, mis toetati aia või madala kännu peale. Seda lihtsat lahendust kasutati varakevadel, et tervitada saabuvaid soojemaid aegu ja tärkavat elujõudu.
Tsõõtamine tähistas talve lõppu ja elustava jõu tagasitulekut loodusesse. Laual hüpates kanti ette tsõõtamislaule, millel oli kevadet virgutav ja viljakust toov tähendus. See omapärane traditsioon püsis Kagu-Eesti maastikel tavapärase eluviisi osana kuni 20. sajandi keskpaiga paiku taanduma hakkas.
Urvapuder, ilukombed ja pajuurva suurused täid
Päeva traditsiooniliseks roaks oli kruubipudrust ja lihast valmistatud urvapuder, mis pakkus perele kosutust ja rammusat kõhutäit. Isiklikus hügieenis ja ilurituaalides kordus lihavõtete muster: koidikul pesti silmi külma veega, millesse võidi lisada muna, lootes nii hoida head nägemist ja elujõudu.
Tähtpäev tõi kaasa kindlad tabud, millest olulisimad olid keeld kapsast süüa ja juukseid kammida. Kapsasöömisest loobuti parema kapsakasvu nimel. Kammimiskeeld oli aga seotud kartusega, mida meil on raske mõista – nimelt usuti, et vastasel korral võivad täid sirguda hiiglaslikuks, lausa pajuurva suuruseks.