Paasapäev 2027
Õunapühana tuntud paasapäev on üks Setomaa silmapaistvamaid kirikupühi, mida peetakse vankumatult igal aastal 19. augustil. Püha põimib endasse pühaliku kirikuteenistuse, lahkunute mälestussöömaaja haudadel ja õhtuse kireva kirmase. Käesolev artikkel selgitab paasapäeva usulist tagapõhja, uudsesaagi ja mee õnnistamist ning näitab, kuidas see rikas pärand on säilinud tänapäeva kogukonnaelus.
Millal on paasapäev 2027?
Paasapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 19. augustil.
2027. aastal on paasapäev neljapäeval, 19.08.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Paasapäeva vaimulik tagapõhi ja olemus
Vaimulikus plaanis tähistatakse paasapäeval Issanda muutmist, mis kannab slaavi keeleruumis nime Preobraženije ehk Spas ning millest on mugandunud setode paasapäev. Püha keskmes on Uue Testamendi lugu Jeesuse kirgastumisest Taabori mäel oma õpilaste ees, kus teda ümbritsesid prohvetid Eelija ja Mooses. Mitmel pool Setomaal, eeskätt Obinitsa, Tailova ja Seretsova kandis, on sellest kujunenud armastatud külapüha ehk praasnik.
Päeva alustati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi hakul varajase kirikuskäiguga, sest tegemist oli suvise kirikuelu kõrghetkega. Pühakoja talituse juurde kuulus suurejooneline ristikäik: kirikulised kõndisid koos vaimulikega ikoone ja lippe kandes ümber kiriku ning kalmistu, et õnnistada kokkutulnud rahvast, ümbritsevat looduskeskkonda ja valmivat uudsesaaki.
Uudsesaagi pühitsemise ja söömise kombed
Pärimus keelas vanasti suveõunte söömise enne paasapäeva, mistõttu püha tuntaksegi laialt just õunapühana. Uue saagi esimesed aiaannid toimetati hommikul pühakotta õnnistamisele ning alles kirikliku talituse järel oli luba neid mekkida. See rituaal väljendas tänu kõrgematele vägedele maa viljade eest, kandes ühtlasi endas usku heasse tervisesse ja saagiõnne.
Uue sajandi hakul, 20. sajandi alguses, laienes õunte kõrval ka muude valminud aiaandide, sealhulgas aedherneste, pirnide ja marjade söömise ja pühitsemise tava. Ühtlasi tähistas paasapäev värske mee proovimise aega, sest mesinikud võtsid mesipuudest uudsemett. Magus mesi koos pühitsetud õuntega oli peolaua auasi, millest said osa nii omad lapsed kui ka kirikulised ja kaugemad külalised.
Haudadel mälestamine ja kalmistukultuur
Setomaa paasapäeva lahutamatuks tuumaks on kalmistupüha, mis algab pärast kirikuteenistuse ja ristikäigu lõppemist. Sealne tava erineb luterlikust vaiksest leinast: setod loovad haudadel vahetu ja elurõõmsa kontakti elavate ja lahkunute vahel. Hauapinnale laotatakse laudlinad, millele pannakse rikkalikud toidud, sealhulgas pirukad, liha, kala, kohupiimatoidud, koduõlu ja värskelt õnnistatud õunad.
Väga oluliseks peetakse kalmistul toidupakkumist, sest iga vastutulija kostitamine aitab hoida lahkunute mälestust ja soovida neile hauarahu. Rahvas liigub kalmistul ringi, peatub tuttavate haudade juures, ajab juttu ja uuendab sidemeid kaugemate sugulastega. See ühine söömine ja kõnelemine surnuaial seob lahkunud ja elavad ühtseks kogukonnaks.
Kirmasetraditsioon ja külarahva pidu
Kalmistult siirdub rahvas kodudesse, kus ootavad kaetud pühadelauad ja algab sugulaste ning sõprade vastuvõtmine. Paasapäeva puhul sõidetakse kodukülla kokku üle terve Eesti, et üheskoos aega veeta ja pidu pidada. Ajalooliselt on see praasnik toiminud peamise kogukondliku sillana, mis toob laialipillutatud pereliikmed tagasi kodukohta.
Õhtuse kirmase ajal täitub peoplats laulu ja pillimänguga, millest võtavad osa nii noored kui vanad. Erilist elevust tekitavad peole saabunud külalislaulikud, kelle etteasted rikastavad kohalikku laulutraditsiooni ja pakuvad peolistele vaheldust. Kirmas on seto kogukonnaelu ehedaim avaldus, kus ühine leelo ja tants kinnitavad kultuuri elujõudu.
Paasapäeva elujõud ja kaasaegne ilme
Paasapäeva peetakse tänini suure au sees ning selle tähistamise tähtsaimaks paigaks on Obinitsa. Küla Issanda Muutmise pühakoda, mis suudeti kogukonna toel püstitada 1952. aastal keset rasket nõukogude aega, täitub pidupäeval teenistusel osalejatega. Sellele järgnev ristikäik kirikuaias ja kalmistul hoiab katkematuna sajanditepikkust vaimulikku joont.
Pärimuslike kommete kõrval on alates 1990. aastatest kanda kinnitanud kohalikud kultuurialatused. Obinitsa muuseum korraldab sel päeval näitusi ja meistrikursusi, tutvustades seto kunsti, tekstiilipärandit ja ajalugu. Selline tegevus muudab paasapäeva mitmekülgseks elavaks sündmuseks, kus kohtuvad õigeusu kirikukombed, rahvapidu ning kaasaja kogukonnakultuur.