Nuudipäev 2027
Nuudipäev ehk kanutipäev tähistab rahvakalendris talvise pühaderingi lõppu, mil tubane jõulurahu andis koha uuele töisele ajajärgule. Komme oli sügavalt omane just saartele ja mandri lääneosale, kus Skandinaavia pärand sobitus kohaliku maarahva elukorraldusse. Lugeja saab artiklist põhjaliku ülevaate päeva ajaloost, nuutidega pühade väljapeksmisest ning talvise tööhooaja algusest.
Millal on nuudipäev (kanutipäev) 2027?
nuudipäev (kanutipäev) on eri aastatel samal kuupäeval - 13. jaanuaril.
2027. aastal on nuudipäev (kanutipäev) kolmapäeval, 13.01.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Püha kiriklik tagapõhi ja ajalooline pärand
Nuudipäeva nime ja tavade tagant leiab Taani kuningakoja ning keskaegse kirikliku pühakutraditsiooni. Päeva algseks ajendiks oli 1131. aasta alguses tapetud Taani hertsogi Knud Lavardi mälestus, kes hiljem pühakute sekka arvati. Rahvapärimuses põimus tema isik märtrist Taani kuninga Knud Pühaga, mistõttu tunti tähtpäeva kõrvuti nii kanuti- kui nuudipäevana.
Nii kiriku kui ka rahva kalendris asetus see tähtpäev 13. jaanuarile, mis oli täpselt kahekümnes päev pärast jõulude algust. Skandinaavias, iseäranis Rootsis, kujunes sellest selge jõuluaja lõpumärk. Mereülese suhtluse ja kaubateede kaudu võeti püha omaks ka Eesti lääneosas, eeskätt Saaremaal, Muhus, Hiiumaal ja rannarootslaste külades.
Jõulurahu taandumine ja pühade ärasaatmine
Vana uskumuse kohaselt viib hea Nuut pühad luuaga minema või pühib jõulud majast lõplikult välja. Kui jõulurahu ja tubane olemine algasid toomapäevaga, siis nuudipäev tõmbas sellele pidulikule ajale range joone alla. Sellest päevast alates polnud majapidamises enam kohta pühadeaja jäänustele ega logelemisele.
Nuudipäeval koristati ruumidest viimased õled, eemaldati pühadeehted ning toad tehti argipäevaselt korda. Arvati, et kui pühadel lastakse liiga pikalt kesta, toob see pererahvale laiskust ja ebaõnne kogu tulevaks aastaks. See selge piir pühade ja argielu vahel suunas kogu küla meelelahutuselt tagasi igapäevase vaeva ja töö juurde.
Nuutidega ringkäigud ja pühade toast väljaajamine
Nuudipäeva tuntuim tava oli meeste ja noorte salkade liikumine talust tallu. Endale punuti õlgedest, nöörist või kasetohust spetsiaalsed piitsad ehk nuudid, millega külarahvast külastati. See omapärane sanditamisvorm oli kantud soovist pühad füüsiliselt ja mürarikkalt majadest välja lüüa.
Siseruumides peksti nuutidega seinu, ahjunurki, uksi ning sängipäitseid. Sümboolseid lööke said ka pereliikmed ja lapsed, et laiskus kehast kaoks ning algavaks tööhooajaks virgus tekiks. Löömist võeti kui head tervist ja edenemist toovat rituaali, mistõttu tervitati nuudimehi igas peres lahkelt ja muigel suul.
Õlle maitsmise traditsioon ja naasmine talviste tegemiste juurde
Koos pühade väljaajamisega joodi ära ka viimane pühadeõlu. Nuudipäeval hoiduti veel rasketest töödest; selle asemel vaatasid mehed üle talude õlleastjad ja -ankrud, et maitsta viimaseid tilku ehk niinimetatud pühade sabasid. Õllevarude ühine lõpetamine kuulutas piduroogade ja märjukese lõppu, misjärel keldrid ning aidad pandi luku taha argiseks ajaks.
Kohe nuudipäeva järel taastus aga täies mahus talvine töörutiin. Naistel lubati taas võtta ette vokid ning hakata ketrama, mis pühade ajal oli rangelt keelatud, samas kui mehed asusid metsatöödele ja talvisele kalapüügile. Nüüdisajal püsib nuudipäev meeles eelkõige saarte kultuuris ja üritustel, meenutades aegu, kus tähtpäevad hoidsid paigas töö ja puhkuse kindlat tasakaalu.