Nigulapäev 2027
Nigulapäev kandis meie esivanemate kalendris olulist rolli talve tuleku tähistajana ning ilma prognoosimisel. Eelkõige Ida- ja Kagu-Eesti õigeusu piirkondades, iseäranis Setumaal, oli see oodatud pühadeaeg. Selle päeva tähendus seisneb eelkõige karge aja saavutamises ning rikkaliku folkloorse tausta edasikandmises.
Millal on nigulapäev 2027?
Nigulapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 6. detsembril.
2027. aastal on nigulapäev esmaspäeval, 06.12.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Nigulapäeva kombed ja traditsioonid Eestis
Nigulapäeva saabumine sümboliseeris vanarahvale sügise lõppu ja talvise pakase algust. Loodusnähtuste kohta öeldi, et Siimu ehitatud veesillad raudteeb ja kinnitab just Nigul. Setumaal pühitseti päeva Püha Mikula auks ning püha puhul korraldati pidulikke ristikäike. Saaremaa rahvapärimuses levis uskumus, et nigulapäeva öö on kestuselt aasta pikim, mil isegi võimas kotkas väsib puuoksal kükitamisest ja kukub maapinnale. 18. sajandi arhiivimaterjalid viitavad sellele kui olulisele karjapühale, kuid 19. sajandi lõpu poole hakkas püha tähtsus hääbuma, jäädes püsima vaid erandlikus külaühiskondades. Seal peeti seda külapühana koos viljakust taotlevate riitustega, mis meenutasid mardisandis käimise tavasid. Tänapäevani on sellest pühast kõige rohkem mälestusi säilinud Ida-Virumaa ning Setumaa pärimuskultuuris.
Kuidas vanasti tähistati ununema hakanud nigulapäeva?
Ajalooliselt märgiti nigulapäevaga talve kindlat kättejõudmist ja ilmade jahenemist Eestis. Sügavama tähenduse omandas see püha Ida-Virumaal ja Setumaal, kus peamiste rituaalide hulka kuulusid ristikäigud ning karjapüha tähistamine. Rahvatarkus teadis rääkida, et kui Siim teeb veele esimesed sillad, siis Nigul on see, kes need lõplikult tugevaks kinnitab. Saaremaa uskumuste kohaselt oli tegemist aasta kõige pikema ööga. Vana rahvakalendri perioodil tuntud püha tõi endaga kaasa mitmesuguseid viljakusriitusi ning kombeid laste kaitsmiseks. Aja möödudes jäi aga nigulapäeva tähistamine järjest harvemaks ning vajus paljudes paikades unustuse hõlma. Selle püha sümboolne väärtus – looduse muutumine ja talve tulek – ning rikkalik pärand püsivad sellest hoolimata tänaseni meie vanasõnades ja rahvapärimuses.