Nigulapäev 2027
Talvine nigulapäev 6. detsembril tähistas vanarahva ajajaotuses looduse tardumist ja talvehooaja kindlat kättejõudmist. Püha tähistamine koondus suuresti Setomaa ja Ida-Virumaa küladesse, kus sellest kujunes kogukonda liitev tähtis kiriku- ja külatähis. Artikkel annab põhjaliku ülevaate nigulapäeva pärimusest, ilmaennustustest, vanadest karjakommetest ja püha Nikolause rollist tänapäeva pühadekultuuris.
Millal on nigulapäev 2027?
Nigulapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 6. detsembril.
2027. aastal on nigulapäev esmaspäeval, 06.12.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Õigeusu pärand: nigulapäev Setomaal ja Ida-Eesti piirialadel
Eesti rahvakultuuris säilis nigulapäeva tähistamine elavana peamiselt äärealadel – Kagu-Eesti setode seas ja Ida-Virumaa õigeusklikes külades. Setomaal mikulapäevana tuntud püha oli hinnatud külapüha ehk praasnik näiteks Jermakova, Helbi, Tailova ja Seretsova külas. Pühitsemise keskmeks oli õigeusu tavade kohane ristikäik ja pidulik teenistus kirikus. Vana kalendri arvestuses tähistati seda 19. detsembri paiku, mis langes kokku talve loomuliku alguse ja pööripäeva eelsusega. Kui idapoolsetel aladel oli püha kogukonnaelus kesksel kohal, siis ülejäänud Eesti rahvakalendris oli nigulapäev 19. sajandi lõpuks suuresti tundmatu.
Talveteede sünd ja looduse märgid nigulapäeval
Talveteede avanemine ja püsiva pakase tulek olid vanarahva jaoks nigulapäeva kõige olulisemad märgid. Levinud ütlus „Siim tegi sillad, Nigul needib kinni“ osutab sellele, et simunapäeval (28. oktoobril) tekkinud esmane jääkate muutus nigulapäevaks kindlaks ja vastupidavaks sillaks üle vete. Saaremaa omapärase pärimuse kohaselt peeti nigulapäeva ööd aasta pikimaks – öeldi, et pimeduse pikkuse tõttu ei jõua kotkas end oksal hoida, küüned väsivad ja lind kukub puult maha. Samuti vaadati selle päeva ilma: halb ilm nigulapäeval kuulutas ette halba ja vinduvat kevadet.
Nigulapäev karjanduses ja varasemad pühakombed
Kirjalikud teated 18. sajandist kinnitavad, et nigulapäeva on peetud karjapühaks, mille kaitsjaks loeti püha Nikolaust. Tähtpäeva kunagisest suuremast tähtsusest annab tunnistust ka nigulamaarjapäeva ehk nigulapäeva järelpäeva tundmine vanemas traditsioonis. Oma olemuselt ja rituaalidelt sarnaneb nigulapäev paljuski mardipäeva viljakustavadega. Kesk-Euroopas ja mujalgi oli tavaks, et püha Nikolaus, mõnes piirkonnas hoopis mardivana või püha Martin, premeeris häid lapsi kookide ja pähklitega ning karistas ulakaid vitsaga.
Püha Nikolaus: idakiriku austusest Santa Clausi kujunemiseni
Nigulapäeva ja püha Nikolause vahel on ajalooline side olemas, ent Eestist kogutud pärimusteates puuduvad selle kohta kindlad andmed. Samas on püha Nikolai õigeusuliste seas ja selle usuga kokku puutunud rahvaste juures erakordselt austatud ning tema auks on rajatud arvukalt kirikuid. Püha Nikolaus on jätnud sügava jälje ka laiemasse Euroopa ja Põhja-Ameerika pärimusse, sest just tema heategudest ja kujust arenes Ameerikas välja Santa Claus – tänapäevane punase kuuega jõuluvana.