Suvistepühade pärand: kaselehtede aroom, suve algus ja iidsed kombed 2027
Kaseokste lõhnast kantud nelipühad märgivad looduse elujõu tippu ning suvise peoaja algust. Tegemist on ühe keskse verstapostiga rahvakalendris, kus saavad kokku kiriklikud tähendused ja esivanemate rikkalik pärimus. Siit ülevaatest leiad põhjaliku käsitluse suvistepühade olemusest, rituaalsetest toitudest, noorte lõbustustest ning piirkondlikest kommetest üle kogu Eesti.
Millal on nelipühad 2027?
nelipühad on eri aastatel erineval ajal - 49 päeva pärast lihavõttepühapäeva.
2027. aastal on nelipühad pühapäeval, 16.05.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Nelipühade kiriklik ja ajaline taust
Nelipühade toimumisaeg sõltub lihavõtetest, leides aset täpselt seitsmendal pühapäeval ehk viiskümmend päeva pärast neid. Kirikukalendris tähistab see päev Püha Vaimu ilmumist apostlitele, millega pandi alus kristlikule kogudusele ja kirikule. Samuti kannab püha endas sidet vana juutide tavaga tähistada seitsmendat nädalat pärast viljalõikuse algust, mil avaldati tänu põlluandide eest.
Rahvakalendri kesksete tähtpäevade reas asetusid suvistepühad ühele pulgale jõulude, ülestõusmispühade ja jaanipäevaga. See tähistas puhkehetke pärast ränki kevadisi põllutöid, mil mets ja aasad olid kattunud värske rohelusega. Puhkust võimaldati eranditult kõigile: nii talusulastele kui ka karjastele anti vaba voli pühitseda. Karjasele valmistati selleks puhuks kaasa erilist karaskit või pakuti mune ja muid suupäraseid pühaderoogi.
Roheluse tuppatoomine ja kaskede vägi
Nimetus kasepühad viitab tavale tuua looduse värskus vahetult eluhoonetesse. Pühade eelõhtul toodi metsast noori kasepuid ja -oksi, et kaunistada elamut, karjalautu, õueväravaid ja peopaika. Kui vanemal ajal seati terved noored kased toanurkadesse vette seisma, siis tänapäeval ehitakse kodusid pigem kaseokstega vaasides. Puhkenud kaselehtede kordumatu ja magus lõhn täitis kogu elamise ning kuulutas selgelt suvise eluperioodi lõplikku kohalejõudmist.
Kaski tõid koju noormehed või tehti seda perekeskselt koos laste ja vanavanematega, just nagu talvisel ajal käiakse kuuse järel. 19. ja 20. sajandi vahetusel oli levinud komme, et noormehed viisid meelepärase tütarlapse akna alla või väravasse meiu ehk austust väljendava noore kasepuu. Pühadeiluks toodi tuppa veel toomingaõisi, kullerkuppe, pääsusilmi ja angervaksu. Rohelusse ei mattunud üksnes talud: kaskedega ehiti ja ääristati ka kirikud, tantsupaigad ning kiigeplatsid.
Teine munadepüha ning pühadetoidud
Kesk- ja Lõuna-Eestis kutsuti neid pühi teiseks munadepühaks, kuna munade värvimise komme kordus ka suvistetel. Peamise värviallikana võeti nüüd kasutusele värsked noored kaselehed, mis värvisid koored kaunilt heledaks ja kevadiselt rohekaskollaseks. Valminud mune vahetati vastastikku, jagati pühadekingiks või annetati tänutäheks meestele, kes olid külasse uue kiige valmistanud.
Pühadelaua katsid eelkõige piimasaadused, sest lehmad käisid juba karjamaal ja andsid värsket piima. Perenaised valmistasid kohupiima, küpsetasid magusaid korpe ning keetsid mune. Lõuna-Eesti kodudes oli pühade lahutamatuks osaks sõir, samuti valmistati vana kombe kohaselt hapendatud kaerakilet. Rikkalik toiduvalik tähistas uue toiduhooaja algust ning talvise toidunappuse seljatamist.
Pühadelaupäeva saun, kiigelaulud ja noorte peod
Suvistel oli kombeks pidutseda ja rohkelt nalja heita. Laupäev algas ruumide küürimise ja saunaga, kus viheldi just murtud kaseokstest seotud vihtadega. Pärast seda suunduti küla kogunemispaika või kiigele, kus kõlasid laulud, käis tants ja tehti naljamänge. Vanem rahvas tuli kohale noorte rõõmu jälgima ning omavahel uudiseid vahetama, pimeduse saabudes tehti mõnel pool ka lõket.
Põhja-Eesti pärimuses oli suvistepüha kiikumise alguse märgiks. Kui lõunapoolsetes kihelkondades käis kiikumine lihavõtetest peale, siis põhjas seati suur kiik valmis just suvisteks. Tänutäheks tehtud töö eest annetasid tütarlapsed kiigeseppadele meelehead: vöösid, paelu, kootud kindaid ja mune. Kiikumisel lauldi traditsioonilisi laule, millega taotleti head linakasvu, põlluõnne ja noorte tervist.
Setomaa tavad, külapühad ja esivanemate austamine
Lõuna-Eesti, iseäranis Setomaa pärimuses hõlmasid suvisted mitmesuguseid kogukondlikke tavasid, sealhulgas pekopüha ja paabapraasnikuid. Pühade juurde kuulus kergotamine ehk tantsuline ringmäng lauluga, mida tantsiti ka jaanipäeval ning peetripäeval. Piirkonna külades, näiteks Värskas, Vilos ja Pankjavitsas, tähistati suuri külapühi ja kirmaseid, kuhu tuldi kokku üle terve piirkonna.
Suvistepühade lahutamatuks osaks oli kalmistul käimine ja lahkunute hinge mälestamine. Õigeusu traditsioonis kujunes sellest üks peamisi esivanemate mälestuspäevi, kus pered kogunesid haudadele itkema ja ühist mälestussöömaaega pidama. Hauakääbastele kaetud toidulaualt jagati mune ja suupisteid ka ligimestele ning jäeti sümboolne osa kalmule, kinnitades austust esivanemate vastu ja lootes nende kaitsele suvetöödel.