Mihklipäev 2027
Mihklipäev oli talurahva aastaringis suurpüha, mis võttis kokku suvise vaeva ning juhatas sisse tubased toimetused ja hingedeaja. Pidupäev tõi kaasa lepete uuendamise, laadakülastused ja hoogsa seltsielu, kus meelelahutus põimus iidsete tõrjemaagiliste tavadega. Sellest ülevaatest leiab lugeja üksikasjaliku pildi mihklipäeva kombestikust, toidulauast, ohvritalitustest ja tähtpäeva usulisest taustast.
Millal on mihklipäev 2027?
Mihklipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 29. septembril.
2027. aastal on mihklipäev kolmapäeval, 29.09.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Talvepoolaasta algus ja teenijarahva vabanemine
Talurahva kalendris märkis mihklipäev suvise soojuse ja pikkade valgete päevade taandumist ning külma aja saabumist. Seda päeva peeti otseseks paariliseks jüripäevale ja maarjapäevale, millest kevadel karjatamishooaeg ja põllutööd valla pääsesid. Mihklipäevaga pandi paika talviste pühade saabumise järjekord: mihklist arvestati kuus nädalat mardipäevani, mardist kaks nädalat kadripäevani ja kadripäevast neli nädalat jõuludeni.
Mihklipäev tõi 19. sajandi maaelus kaasa karjatamise lõpu ja kevadel jüripäeval palgatud teenijate lepingulise vabanemise, andes karjalastele mahti kooliteed alustada. Karjase vabadus polnud siiski alati tagatud, sest taluperemehed soovisid neid teenistuses pidada esimese lumeni, mis sundis karjaseid talve tulekut loitsima. Nii talutasid Lõuna-Eesti karjased valget oinast vastupäeva ümber kivi, et lumi kiiremini maha sajaks ja kohustused lõpeksid. Pühapäevase olemuse tõttu tööd sel päeval ei tehtud, ehkki rangeid keelde polnud seatud. Aias kasvas kapsas veel jõudsasti edasi, samas kui sääseparved vajusid juba talveunne.
Päeva tähendus ütluses ning lambale suunatud ohvrid
Praegusel ajal seostub mihklipäev inimestele eeskätt vana ütlusega „igal oinal oma mihklipäev“, mida meenutatakse kellegi äparduse, karistuse või vaevalise ülesande puhul. 20. sajandi alguskümnenditel peitus selle taga reaalne eluolu: tähtpäevaks tapeti majapidamistes lammas ja valmistati pühadeõlut. See polnud üksnes argine lihasaamine, vaid kombetalitus, mis oli suunatud kogu karja edasise heaolu ja edenemise tagamisele.
Lambaõnne hoidmiseks tulevikus oli 19. sajandil tavaks ohverdada värsket õlut maapinnale ning loopida lihakeeduvahtu vastu laudaseinu. Teise keskse ohvriannina toodi mängu kukk, kelle vere pritsimisega talliseintele loodeti kaitsta hobuseid ja tagada neile edu. Kanast ja kukest valmistatud toidud olid ühtlasi need road, millega kostitati saabuval hingedeajal talu külastavaid esivanemaid.
Mihklilaatade melu ja kogukondlikud kooskäimised
Tähtpäeva üheks säravamaks osaks oli mihklilaat – see oli paik, kus sai kokku rahvas lähedalt ja kaugelt, et meelt lahutada ning tehinguid sõlmida. Laadakülastajad mekkisid liiku, imetlesid uut kaubakraami ja said osa lõbustustest. Mihklilaatade traditsiooni hoitakse au sees nüüdisajalgi, eriti muuseumide eestvedamisel ning kooli- ja lasteaiaürituste kaudu.
Noorrahvas süütas mihklipäeva tähistamiseks mihklituled ning kogunes tule paistele või tallu tantsu- ja peoõhtut pidama. Tavade sekka kuulus nimepäevaliste ehk Mihklite austamine nende ülestõstmise läbi. Setu ja Peipsi-äärsetes külades tähistati püha eriti pikalt – pidutsemine vältas kolm päeva ning selle aja sees käidi usinasti sugulastel külas.
Mihklipäeva söögid ja sügisene uudsekraam
Mihklipäeva laua peamiseks tunnusroaks olid mitmesugused lambalihast ja lambaverest toidud, alates praest ja supist kuni käkkideni välja. Püha vääriliseks tähistamiseks võeti ette värske leiva ja saia küpsetamine ning pakuti kooke, tuues toidulauale uudsevilja ja värske tooraine parimad palad.
Ahjus küpsetati valmis kaalikad ning naerid, mis kuulusid lahutamatult sügisese laua juurde. Rohke söögivalmistamine oli seotud läheneva hingedeajaga, mil lahkunud esivanemaid koju oodati ja neid rikkalikult vastu võtta taheti; toidu kõrvale rüübati alati värsket õlut.
Püha Miikaeli kuju ja tähtpäeva kristlik taust
Tähtpäev kannab Uue Testamendi tegelase, peaingel Miikaeli nime, keda kristlik pärimus tunneb erakordselt võimsa tegelasena, kes suutis hingi ka põrgupiinadest vabastada. Miikaeli kultus sai algtõuke idamaadest, kus teda peeti peamiselt põdejate ja haigete kaitsjaks.
Kultuse laienemist läände toetas märkimisväärselt 5. sajandi ilmutus Gargano mäel Itaalias. 29. septembri tähistamise traditsioon viitab temale pühendatud kiriku pühitsemisele Rooma lähedal. Walesis muutus Miikaeli kultus väga populaarseks 10.–11. sajandil, Inglismaal oli aga keskaja lõpuperioodiks peaingli nimele pühitsetud tervelt 686 kirikut.