Mihklipäev 2027
Eesti rahvakalendris tähistas mihklipäev sügisest pidutsemist ja kokkusaamisi. See oli aeg, mil karjased said vabaks, teenijarahva töölepingud lõppesid ning tehti kokkuvõtteid suvest. Mihklipäev toimis sillana suvise vilka elutempo ja talvise rahuliku perioodi vahel, tuues kaasa tubased tööd, traditsioonilised ohvritalitused ning meeleolukad sügislaadad.
Millal on mihklipäev 2027?
Mihklipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 29. septembril.
2027. aastal on mihklipäev kolmapäeval, 29.09.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Mihklipäeva ajalugu ja pärand Eestis
Mihklipäev pani punkti pikale suvisele tööperioodile, lõpetades nii karjatamishooaja kui ka teenijarahva lepingulised kohustused. See tõi suure kergenduse karjastele, kes tegid koolipinki pääsemiseks isegi lumeloitse, lootes varajase lumega karjasuvele kiire lõpu teha. Püha tähistamise vältimatuks osaks oli lambatapu traditsioon ning spetsiaalse pühadeõlle valmistamine. Ohvritalitused olid suunatud tulevase karjaõnne tagamisele – selleks pritsiti lambaliha keetmisel tekkivat vahtu ja verd loomalautadesse. Hobuste ja kariloomade tervise ning sigivuse kaitseks ohverdati rituaalselt ka kanu ja kukkesid. Lisaks taluõuedel toimuvatele kommetele olid väga populaarsed mihklilaadad, kus rahvas sai osta-müüa, uusi kaupu uudistada ja sotsialiseeruda. Noorukid süütasid rituaalsed mihklituled ja kogunesid küladesse tantsuõhtutele. Setumaal ja Peipsi-äärsetes kogukondades kestsid need meeleolukad pidustused lausa kolm ööpäeva. Pidusöögiks oli kindlasti rammus lambaliha, ahjusoe värske leib ja koogid ning joogiks pakuti omavalmistatud koduõlut. Looduses tähendas mihklipäev sääskede kadumist ja looduse vaibumist, kuigi kapsas võis veel põllul kosuda. Tõsiseid töid sel päeval ette ei võetud, vaid tähistati vaba päeva pidulikus meeleolus.
Mihklipäev Eesti pärimuses ja rahvakalendris
Eesti pärimuses tähistas mihklipäev suvise tööperioodi ja karjatamishooaja pidulikku lõpetamist. See andis karjastele kauaoodatud vabaduse asuda kooliteele. Kuna karjasest vabanemine oli otseselt seotud talve tulekuga, loeti varajase lume kohale meelitamiseks lumeloitse, et karjatamist kiiremini lõpetada. Esivanemate mälestamine ja loomade kaitsmine talviste hädade eest oli mihklipäeva ohvritalituste peamiseks eesmärgiks. Selleks tapeti traditsiooniliselt lammas ning pruuliti koduõlut. Karja- ja hobuseõnne tagamiseks ohverdati lisaks lammastele ka kodulinde, eriti kukkesid ja kanu, et kaitsta loomi haiguste eest. Mihklilaadad kujunesid oodatud suursündmusteks, pakkudes rahvale võimalust kaubelda ja pidutseda. Noored süütasid õhtuti mihklilõkkeid ja tantsisid koosviibimistel. Peipsi rannikul ning Setumaal võisid need meeleolukad koosviibimised kesta lausa mitu ööpäeva. Pidurõõmu saatis rikkalik toidulaud, mille keskmes olid lambalihast ja verest valmistatud road, värskest jahust leib ning rammus koduõlu. Mihklipäev oli sümboolne lävepakk, mis juhatas sisse hingedeaja ja märkis looduse uuenemistsüklit.