Mihklipäev 2027
Mihklipäev oli suur pidude ja kogunemiste aeg, märkides karjatamishooaja lõpetamist ja talvistele tegevustele üleminekut. See päev oli eriline ka sulastele ja tüdrukutele, kelle teenistuslepingud lõppesid just sel ajal. Koos tähistati suve lõppu, nauditi rikkalikku söögilauda ning valmistuti vaimselt ja füüsiliselt pimedama ning külmema aja saabumiseks.
Millal on mihklipäev
Mihklipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 29. septembril.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Karjatamishooaja lõpp ja mihklipäeva traditsioonid
Eesti rahvakalendris on mihklipäev tuntud kui karjatamishooaja lõpetaja ning teenistujate vabastaja. See oli rõõmus aeg, mil karjased ootasid esimest lund, et pääseda lõpuks kooliteele – selle kiirendamiseks loeti isegi spetsiaalseid loitse. Oluline osa pühast oli lambatapmine ja õllepruulimine, millega kaasnesid sügavamad rituaalid. Lambaliha keetmise vaht ja veri olid mõeldud loomadele ohverdamiseks, et tagada neile tervis ja sigivus. Sarnasel eesmärgil toodi ohvriandideks ka kukkesid ja kanu, et kindlustada hobuseõnne. Meelelahutust pakkusid laadad, kuhu tuldi kokku nii kauplema kui ka uudistama. Õhtuti süüdatud mihklituled ja noorte tantsuõhtud taludes tõid pimenevasse sügisesse valgust ja elurõõmu. Setu ja Peipsi-äärsetes külades kestis see suur pühitsemine sageli kolm ööpäeva. Söödi külluslikult: laual oli lambaliha, värskelt küpsetatud leib, koogid ja muidugi koduõlu. Loodusvaatlused näitasid, et sääskede aeg sai ümber, aga kapsad kasvasid põllul veel jõudsalt edasi. Päev oli pühendatud puhkusele ja tähistamisele, hoidudes suurtest rügamistest.
Eesti rahvakalendri sügisene suurpüha mihklipäev
Traditsiooniliselt märgiti mihklipäevaga karjatamise ja suvise tööperioodi lõppu, andes märku talviste tegemiste algusest. See oli aeg, mil karjased said töölt lahkuda ja kooli minna, kusjuures esimest lund oodati pikisilmi ja vahel isegi manati seda lumeloitsudega esile. Pidulikkust lisas lambatapmine ja traditsioonilise õlle pruulimine, mis olid tihedalt seotud karjaõnne ja loomade heaolu tagamisega läbi ohvritalituste. Lisaks lammastele ohverdati kukkestid ja kanu, lootes nõnda hoida hobuseid ja teisi loomi. Mihklilaadad tõid rahva kokku kauplema ja meelt lahutama, olles sügisese suhtluse tippsündmuseks. Õhtud möödusid mihklitulede paistel tantsides ja mängides. Setumaa ja Peipsi-äärsed külad eristusid oma mitmepäevaste pidustustega, kus laud oli kaetud lambaliha, värske leiva ja õllega. Mihklipäev ei olnud ainult tööde lõpp, vaid ka vaimne ettevalmistus saabuvale hingedeajale, tähistades suuri muutusi nii looduses kui ka inimeste elus.