Midruskipäev 2027
Eesti rahvakultuuris esindab midruskipäev omapärast Ida-Eesti ja Seto piirkonna õigeusulist traditsiooni, mis on pühendatud lahkunud esivanemate mälestamisele. Püha ühendab kirikliku tausta arhailiste hingedeaja uskumuste, suguvõsakogunemiste ja kirmastega. Alljärgnev tekst tutvustab midruskipäeva kujunemislugu, kalendrilist paigutust, kalmistukombeid ja rituaalset söögilauda.
Millal on midruskipäev 2027?
Midruskipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 26. oktoobril.
2027. aastal on midruskipäev teisipäeval, 26.10.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Püha päritolu ning paralleelid slaavi vanematepäevaga
Midruskipäeva etümoloogia ja tähendus toetuvad õigeusu kirikukalendrile ja 4. sajandi alguse Thessaloníki suurkannatajale Demetriosele ehk Dmitrile. Just Dmitri nimest ongi mugandunud eestipärane rahvalik vorm „midruskipäev“. Nii kirikus kui ka külaelus seostus pühaku mälestusaeg vältimatult lahkunute hingede meelespidamisega sügisel.
Tegemist on slaavlaste Dmitri vanemate laupäeva kohaliku vastega. Slaavi rahvausundilised vanematepäevad (djedõ) nõudsid surnud esivanemate austamist ja toiduga kostitamist, et pälvida nende heatahtlikku kaitset kodule ja karjale. Pikaajaliste kultuurikontaktide toel sai see komme Ida-Eesti õigeusklike seas omaseks, kohandudes siinsete tavade ja tõekspidamistega.
Ajaline paigutus kalendris ja koht hingedeajas
Vanemas rahvapärimuses tähistati midruskipäeva kolm nädalat pärast mihklipäeva, sügisese töötsükli vahetumise ajal. Kiriklikult on püha Demetriuse mälestuspäev määratud 26. oktoobrile. Lahkunute mälestamise komme sidus pühitsemise laupäevase päevaga, mistõttu tähistati seda enamasti 26. oktoobri eelsel laupäeval.
Kalendrireformid tõid aga kaasa nihke ning mitmel pool hakati midruskipäeva pidama 31. oktoobril, mis viis selle sümboolselt ühte usupuhastuspäevaga. See kuupäev paigutub sügisese hingedeaja kõige sügavamasse etappi, kus esivanemate hingi peeti elavatele eriti lähedal viibivaks.
Kalmistupärimus, suguseltsi kogunemine ja ohvritoimingud
Midruskipäev tõi kokku terve suguvõsa, kelle liikmed sõitsid kodukalmistutele ka kaugematest paikadest. Puhkepaikade korrastamisele järgnes mälestamine, mis oli õigeusu mõjupiirkonnas sügavalt emotsionaalne ja suhtlusaldis: esivanemate haudadel itketi rituaalselt, ent lahkunutega kõneldi ka igapäevastest toimetustest ja muredest.
Tähtis osa toimingust oli toidu viimine kalmudele. Osa kaasatoodud roast ja joogist jäeti haudadele lindudele ja hingedele, ülejäänu pakuti vaestele või söödi koos sugulastega ära. Üksikutes kohtades säilis veel 19. sajandil ja 20. sajandi hakul komme tappa lahkunute mälestuseks kukk. Rahvausundis piiri valvavaks linnuks peetud kuke vere ja lihaga loodeti kindlustada teispoolsuses olijate rahu ja elavatele hea tervis.
Mälestamise ametliku osa järel ei jäädud nukrutsema. Päev jätkus kirmastega – hoogsate külaõhtutega, kus mängis pill, tantsiti ning noored tutvusid. Rõõmus koosviibimine pärast kalmistukülastust kinnitas kogukondlikku järjepidevust ja elutahet.
Pühade söögikombestik ja traditsioonilised toidud
Midruskipäeval pakutavad toidud olid rangelt traditsioonilised ja sümboolsed. Tähtsaim rituaalne toit oli kutja ehk mee ja rosinatega magustatud odra- või nisupuder. Teras peitus uue tärkamise ja taassünni märk, mesi väljendas paradiisi rahu. Kutjat söödi mälestuseine alustuseks ning sellest jäeti osa kindlasti kalmule.
Lisaks kuulusid lauale munad ja keedetud herned, mis sidusid mälestamise viljakuse ja hingede eest hoolitsemisega. Sügiseselt rikkalikule lauale lisandusid värske liha, pirukad ja leib. Joogiks valmistati õlut ja pakuti viina, kusjuures esimesed tilgad ohverdati maapinnale või kalmule kadunukeste mälestuseks.