Mardipäev 2027
Pika ajalooga mardipäev ühendab endas sügisese saagikoristuse lõpu, esivanemate austamise ja sotsiaalsed initsiatsiooniriitused. Mardisantide külaskäigud kandsid endas kindlat rituaalset korda, milles põimusid regilaulud, mõistatamine, tervise vitsutamine ja viljakuse taotlemine. Artikkel tutvustab mardipäeva traditsioonilist sisu, maskeerumise eripärasid ning mardipere rolli kogukonna elus.
Millal on mardipäev 2027?
Mardipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 10. novembril.
2027. aastal on mardipäev kolmapäeval, 10.11.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Hingedeaja lõpp ja mardipäeva vaimne tähendus
Kuna mardipäevaks olid põllud koristatud ja kätte jõudnud talvine eluviis, tähistas see tähtpäev ühtlasi hingedeaja sümboolset piiri. Arvati, et esivanemate hinged tulid sügisel koju ning just mardipäev pani nende külaskäikudele punkti. Mardipäeva nimetuse ja olemuse juures nähakse seost nii pühaku nime kui ka surmahaldjas mardusega. Märgilise paralleelina nimetatakse Soomes novembrit „marraskuuks” ehk surnutekuuks, mis seostub otseselt meie oktoobrikuu nimetustega nagu hingekuu ja kooljakuu. Mall Hiiemäe käsitluses on mardipäev iidne aastavahetuse tähis, mis eraldas vana põllundusaasta uuest ja koondas endasse tulevikku suunatud taotlused.
Hingedeaja lõpuga kaasnes rida rangeid piiranguid, mistõttu lükati edasi linatööd, ketramine ja muu villaga tegelemine. Kodurahu ja vaikuse hoidmiseks välditi kolistamist ning mürarikkaid toimetusi, et mitte esivanemate vaime pahandada. Pühade puhul valmistati pidulikke roogi, eriti vorste ja lihatoite, ning joodi pruulitud õlut. Mardipäev pani lõpliku punkti karjatamisele ja tähistas tubaste talvetööde perioodi algust.
Maskeeringud ja mardipere tegelaskujud
Varasemal ajal oli sanditamine rangelt meeste privileeg, tähistades noorukite astumist täiskasvanud meeste sekka. 19. sajandi teisel poolel võtsid tava üle ka neiud, kes maskeerusid meesteks, kuni lõpuks kujunesid segaseltskonnad. Maskeeringu peamine nõue oli tundmatus: kanti tumedaid kuubi, pahupidi lambanahkseid kasukaid ning maske, mis valmistati takust, kasetohust, okstest või kaltsudest. Karvased riided polnud üksnes hirmutavad, vaid kandsid endas karjaõnne maagiat, tagades talule lammaste rohke sigivuse.
Mardiseltskonna koosseis varieerus piirkonniti ja ajastuti. Saartel ja Lääne-Eestis olid Skandinaavia eeskujul kesksel kohal loomamaskid, alates mardikarust ja -sokust kuni hane ja kureni. Kujusid meisterdati leidlikult voodilinade, suurrättide ja keppide abil. Uuematel aegadel hakkasid mardid kehastama ametimehi ja teisi rahvusi: nähti mustlasi, korstnapühkijaid, arste, meremehi ning sõdureid. Arhailise joonena säilis Lõuna- ja Lääne-Eestis ketrajasant või mardiema, kelle tegevust on seotud päikese austamisega. Linnakeskkonnas taandus maskide meisterdamine tihti vaid näo värvimisele ning komme muutus pärast Teist maailmasõda eelkõige laste tavaks.
Mardirituaali struktuur ja regilaulud
Sanditamist juhatasid laulutundlikud mardiisa ja mardiema, kes koordineerisid tervet mardiperet. Tulijad tegid ukse taga võimalikult palju kisa, tagusid esemeid kokku ja helistasid kellasid, et kurjad jõud majast eemal hoida. Järgnes sissepalumislaul, kus kurdeti pakase ja pika tee üle ning paluti tuld ahju ja luba sisse astuda. Tuppa jõudes lausuti vanu tervitussõnu ja mardiisa viskas peoga teri või tangu põrandale, lausudes viljaõnne loitse.
Järgneva tantsu ja trampimise juures oli oluline hüpata võimalikult kõrgele, et stimuleerida maagiliselt viljakasvu. Sellele järgnes pererahva vitsutamine kaseokstest mardivitsaga, mis pidi tooma head tervist ja elujõudu. Samas kontrolliti laste teadmisi ja noorikute käsitöid ning vajadusel jagati laiskuse eest noomivaid vitsahoope. Oluliseks osaks oli mõistatuste küsimine ja mõistukõne, mida peeti vajalikuks selleks, et mitte reeta plaane kurjadele jõududele ega kahjustada karja edenemist.
Regivärsilised mardilaulud järgisid kindlat tsüklilist järjekorda. Kui etteasted olid tehtud, algas mangumislaul, kus nuruti talu varudest söögi- ja joogipoolist: vorste, kapsast, liha ja koduõlut. Vastutasuks lauldi pikk tänulaul, õnnistades hobusetalli, karjalauta ja pereelu. Tõrksatele peredele lauldi aga hirmutavaid sajatusi, soovides neile ebaõnne, ning tehti kättemaksuks tempe. Lahkumislauluga jäeti pererahvaga uksel hüvasti, teatades ühtlasi peatselt saabuvatest kadrisantidest.
Sanditamisele järgnenud pidustused
Kogutud mardinoosi ei tarbitud alati kohe, vaid sellest valmistati ette suurem mardipidu. Kui sanditamas käis noorsugu, koguneti mõnda suuremasse tallu või seltsimajja, kus söödi andideks saadud vorste ja liha ning mehed jõid mardiõlut. Sellised koosviibimised võisid kesta mitu päeva, pakkudes rasketel sügisõhtutel noortele head võimalust koos laulda, tantsida ja sotsiaalseid sidemeid tugevdada.
Lääne-Eesti omapäraks kujunesid mardipulmad, mis võisid kesta pikemat aega ja kuhu olid oodatud ka lahked andide jagajad. Peol lavastati täiemahuline pulmatrall alates paari valimisest kuni traditsiooniliste pulmanaljade ja vahel ka mardilapse ristimiseni. Mardipulmi ja noorte kooskäimisi on võrreldud 17. sajandil levinud mängutubadega, kus koguneti hilissügisest jõuludeni talutaredesse lõbutsema, õlut jooma ning uusi tutvusi sobitama.