Madlipäev 2027
Madlipäevaga tähistatakse 22. juulil nii uudseleiva valmimist vanemas rahvapärimuses kui ka Uue Testamendi võtmefiguuri Maarja Magdaleena mälestust. Selles päevas kohtuvad talurahva suvine argielu, pühakirja murrangulised sündmused ning pühaku ümber põimunud legendid. Järgnev käsitlus tutvustab madlipäeva usundilist tausta, kirikuloo vaidlusi ja selle püha tähendust meie kultuuriloos.
Millal on madlipäev 2027?
Madlipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 22. juulil.
2027. aastal on madlipäev neljapäeval, 22.07.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Uudseleivapäeva tähendus maarahva kalendris
Meie rahvakultuuris mainitakse madlipäeva ennekõike varasemates kirjalikes allikates ning seda teatakse uudseleiva päevana. Võrreldes selliste suurte suvetähistega nagu jaani- või jaagupipäev, möödus madlipäev märksa vaiksemalt, kuid sümboliseeris talurahva elus olulist toiduaasta murdepunkti.
Värske leiva küpsetamine tähistas varasuvise näljaaja seljatamist, sest valminud oli esimene varane rukis või oder. Värskest terast küpsetatud leiva lõikamine oli pühalik hetk, millega tänati algava saagi eest ning valmistuti eesootavaks kibekiireks lõikustööks.
Uue Testamendi keskne naisjünger ja „apostlite apostel“
Madlipäeva seos viib Maarja Magdaleenani, kes oli pärit Galilea järve äärsest Magdala külast ning kuulus Jeesuse sisemisse järgijate ringi. Pärast seda, kui Jeesus oli ta seitsmest deemonist puhtaks teinud, rändas ta koos Jeesuse ja jüngritega Jeruusalemma poole, kandes hoolt nende igapäevaste vajaduste eest.
Eriti kaalukas osa langes Maarja Magdaleenale ristilöömise ja sellele järgnenud sündmuste käigus. Kui jüngrid olid põgenenud, püsis tema risti juures ning aitas Jeesuse surnukeha matta. Hommiku koidikul tühja hauda märgates kohtas ta esimesena üles äratatud Jeesust. Sellest tulenevalt anti talle kui ülestõusmise kuulutajale varajases kirikus aunimetus apostola apostolorum ehk „apostlite apostel“.
Ajaloolised vaidlused pühaku tegeliku isiku üle
Kirikuisade seas on pikalt vaieldud pühakirja kolme naisekuju suhte üle: jalgade võidjana tuntud patune naine, Laatsaruse ja Marta õde Maarja Betaaniast ning Maarja Magdaleena ise. Läänekirik võttis 591. aastal paavst Gregorius I algatusel omaks seisukoha, et need kolm kuju on üks ja seesama inimene. Nii kujunes Maarja Magdaleenast lääne kristluses pikkadeks sajanditeks patuteelt tagasi pöördunud naine.
Idakristluses ja protestantismis käsitleti neid naisi kahe või kolme eri isikuna. Roomakatoliku kirik loobus Gregoriuse samastusest lõpuks 1969. aastal, kuulutades varasema vaatenurga vääraks. Teisalt on Maarja Magdaleena isik inspireerinud ka esoteerilisi uskumusi: müstikud ja rahvajutud on näinud temas kuningatütart, Jeesuse pühendunud teenijannat või naist, kes tõi ilmale Jeesuse järeltulijad.
Maarja Magdaleena hilisemad rännakud ja legendid
Pühaku hilisemat eluteed selgitavad kaks eraldiseisvat legendipärandit. Idapoolse kiriku kohaselt läks Maarja Magdaleena koos Jeesuse ema Maarjaga Efesosse ja jäi sinna elupäevade lõpuni. Aastal 886 toodi tema maised jäänused sealt üle keiserlikku Konstantinoopolisse.
Prantsusmaal juurdunud loo kohaselt maabus Maarja koos oma kaaslastega Marseille's ja pööras terve Provence'i ristiusku. Seda piirkonda peeti tema uueks koduks ning legend lisab, et oma eluloojangul elas ta Sainte-Baume'i koopas üksildast ja askeetlikku palveelupõlve.
Reliikviate leidmine 745. aastal kinnitas veelgi Provence'i pärimuse mõju; hävinguohu tõttu saratseenide eest toimetati need Vézelaysse ja toodi tagasi Sainte-Baume'i kirikusse alles 1279. aastal. Paavst Clemens VIII sai pühaku reliikvia sarkofaagis 1600. aastal. Revolutsioonis purustatud kirik taastati 1814 ja selle juurde kuuluv koobas avati taas 1822, püsides palverändurite sihtmärgina tänu seal asuvale pühaku peale.
Maarja Magdaleena kunstitraditsioonis ja patroonina
Oma eluloo tõttu peetakse Maarja Magdaleenat patuste ja õigelt teelt eksinute kaitsjaks. Samuti sai temast 13. sajandil asutatud Magdaleena ordu kaitsepühak, kelle vaimulikuks eesmärgiks oli toetada ja hoida eksiteele sattunud inimesi.
Ikonograafiline traditsioon kujutab Maarja Magdaleenat tihti leinamas ja nutmas risti all või salvimas alandlikult Jeesuse jalgu. Tema pikkade lahtiste juuste ja salvianuma motiiv kinnistus kunstis lahutamatult, tuletades meelde tema rolli Jeesuse maise teekonna viimastes ja kõige valusamates hetkedes.