Madisepäev 2027
Talvine madisepäev 24. veebruaril oli vanarahva jaoks märgiline aeg, mil maapõues ja puukoore all usuti tärkavat uut elu. Kuna putukate ja madude virgumine tõi kaasa hirme eeloleva suve ees, allutati kogu taluelu sel päeval rangetele uskumustele ja tõrjemaagiale. Artikkel annab põhjaliku ülevaate tähtpäeva pühakuloost, vanadest tabudest, Lääne-Eesti omapärastest tavadest ning madisepäeva erilisest toidulauast.
Millal on Madisepäev 2027?
Madisepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 24. veebruaril.
2027. aastal on Madisepäev kolmapäeval, 24.02.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Madisepäeva usundiline taust ja kalendripaik
Meie rahvapärimus teab kahte eriilmelist madisepäeva. Kui septembrikuine tähtpäev on nime saanud evangelist Matteuselt, siis 24. veebruari madisepäeva nimekaimuks on apostel Mattias, kes valiti reetliku Juudas Iskarioti asemikuks. Kiriklik taust sai talurahva käes uue, looduslähedase sisu, kus pühaku nimi tähistas ennekõike kindlat ajaetappi talvises elukorralduses.
See talvine tähtpäev märkis aega, mil talve tugevaim haare hakkas nõrgenema ja looduses leidsid aset esimesed vaevumärgatavad nihked. Kuigi hanged võisid veel kõrged olla, usuti, et talveunest ärkamine on juba alanud. Madisepäev oli verstapost, kust alates loeti kevadist elujõudu maapinnas ja puudes tasapisi tõusvaks, tuues kaasa vajaduse valmistuda uueks majandusaastaks.
Looduse virgumine: putukad, maod ja ilmastiku jälgimine
Madisepäeva peamine usundiline tuum keerles putukate ja usside ärkamise ümber – arvati, et just nüüd luuakse maamardikatele elu sisse. Usuti, et Madis poetab lume alla või vette sooja kivi, mis paneb varjul olnud elukad liigutama. Kuna suvine sääskede, parmude ja madude rohkus võis elu põrguks teha, püüti päeva ilmastikust välja lugeda tulevikumärke.
Kõige enam tekitas muret sadav lumi: kui madisepäeval sadas, tõlgendati seda kindla märgina, et suvel lendab ringi loendamatu hulk parmusid. Samuti talletati mällu puhuva tuule suund. Valitsev tuul pidi pärimuse kohaselt jääma püsima pikkadeks nädalateks, andes aimu, milliseks kujunevad kevadised ilmad.
Tabud, tööseisakud ja tõrjeabinõud
Putukate ja roomajate elulevirgumise tõttu kujunes madisepäevast üks rangemate töökeeldudega päevi taluaastas. Eksimusi peeti ohtlikuks, sest need võisid rikkuda kogu suvise rahu ja saagi. Eriti rangelt hoiduti õmblemisest ja teravate esemetega töötamisest. Leiti, et nõelatöö toob tallu ussid ning seab karja ja inimesed suvel pidevasse madudega kokkupuutumise ohtu.
Lisaks käsitööle reguleeriti täpselt ka seda, mida tohtis patta panna. Kapsa, herne ja oa keetmine oli täielikult keelatud, sest uskumuse järgi viinuks see tulevase saagi ussitama minekuni ja köögiviljade hävimiseni putukate läbi. Tööde seiskamise ja kindlatest toiduainetest loobumisega püüti ennetada loodusjõudude tekitatavat kahju.
Putukate hävitamise rituaalid ja naabrite vembutamine
Et leevendada tulevast putukate vaeva, harrastati Saaremaal ja Lääne-Eestis veel eelmise sajandi hakul omapäraseid rituaale. Üheks selliseks oli kärbeste sümboolne jahvatamine: aidas pandi tühjalt pöörlema käsikivi, et purustada putukate sigivus juba eos. Usuti, et selline tegevus vähendab oluliselt suviseid parve- ja kärbserünnakuid.
Samal eesmärgil valmistati õlgedest ja nöörijupist nipsasju, mida kutsuti kärbesteks, ning need viidi salamahti naabri ukse taha. Kogu küla püüdis sellest tülikast saadetisest vabaneda – kui leitud kärbseid ei õnnestunud edasi teise talu ukse taha sokutada, pidi just sellesse peresse kogunema kogu suve kärbsenuhtlus ning majarahvas muutuma virkuse asemel laisaks.
Madisepäeva road ja põllutööde ajastamise reeglid
Kuna paljude tavapäraste viljade keetmine oli ohu tõttu keelatud, koosnes madisepäeva söök peamiselt kartulitest ja tangutoitudest. Tangupuder ja keedukartulid olid turvalised valikud, mis täitsid kõhtu, kuid ei rikkunud maagilisi reegleid ega kutsunud esile aiasaaduste ussitama minekut.
Ühtlasi oli madisepäeval kaugeleulatuv mõju kevadisele külvikalendrile. Talletati hoolikalt, millisele nädalapäevale tähtpäev sattus, sest seda päeva peeti kevadel õnnetuks. Sel nädalapäeval oli rangelt keelatud külvata teravilja ja herneid või istutada kapsast ja kartulit – usuti kindlalt, et putukad hävitavad sel päeval mulda pandud saagi täielikult.