Maarjapäev / Paastumaarjapäev 2027
Kevade alguspäevaks peetud paastumaarjapäev kuulub meie rahvakalendri rikkaimate ja mitmekülgsemate pühade hulka. Lisaks naistele mõeldud puhkusele ja meelelahutusele oli sel päeval kanda keskne roll eeloleva suve viljakuse kindlustamisel. Tekstist leiab põhjaliku ülevaate tähtpäeva ajaloost, naisterituaalidest, kapsakasvatuse tavadest ja loodusmärkidest.
Millal on maarjapäev / paastumaarjapäev 2027?
Maarjapäev / Paastumaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 25. märtsil.
2027. aastal on maarjapäev / paastumaarjapäev neljapäeval, 25.03.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kristlik algupära ja püha kujunemine
Tähtpäeva kiriklik tähendus seostub peaingel Gaabrieli kuulutusega Maarjale, millele järgnes Maarja paastumine. Kuigi reformatsioon viis pühakujude ja altarite lammutamiseni ning püüdis Maarja-austust vähendada, jäi püha rahva hulgas vankumatult püsima. Maarjapäevast kujunes eestlastele oluline kevadine verstapost, kus kristlik sõnum põimus kokku arusaamaga talve lõppemisest, looduse tärkamisest ja uue põllutööhooaja lähenemisest.
Naistepüha tähendus, maarjapuna ja omalaadsed tavad
Maarjapäev oli talurahvale üks oodatumaid naistepühasid, mil naised loobusid tavapärastest toimetustest ja keskendusid kosutusele. Põhiliseks tavaks oli maarjapuna ehk punaseks toonitud viina, õlle, veini või mahla joomine, mis pidi kindlustama õitsva tervise ja puna palgeile. Külla suundudes oli punapudel alati kaasas ning naised kasutasid haruldast võimalust kõrtsis iseseisvalt aega veeta. Peole sattunud mehed pidid daamidele jooke ostma; 19. sajandil tehti meestele häbi ja nalja sellega, et neile asetati tanu pähe ja neid vinnati üles, kuni mehed nõustusid naisi jootma. Püha oli ühiskondlik ventiil, täis mänge, vempe ja tantsu, ning sageli rõivastuti sel puhul valgesse. Tava püsis elujõulisena ka 1990. aastatel, mil tähtpäeva peeti naiste väe pühana ülikoolides ja ametiasutustes päikest tervitades, saunas viheldes ning rituaalset puna proovides.
Keelatud tööd ja pöördepunkt taluelu korralduses
Maarjapäeva saabumisega seati taludes sisse uued argireeglid ning naiste talvised tegevused, nagu kudumine ja ketramine, pidid olema lõpetatud. Õhtuse tule paistel ei tohtinud enam käsitööd teha, et mitte kahjustada põlluorast; keelatud olid ka nõelumine, kudumine, kammimine, sõelumine ja prahi pühkimine, mis võinuks meelitada ligi parasiite. Püha tõi muutusi ka igapäevaharjumustes: tütarlapsed asusid tubade asemel aita magama ning tööpäeva lisandus keskhommikune eine. Lisaks oli maarjapäev tuntud karjaste ja teenijate kauplemise aeg kõrtsis, ning kui pere karjane oli juba leitud, kostitati teda meelehea tagamiseks paremate roogadega.
Kapsamaarjapäev ja viljaõnne loitsimine
Kapsakasvule pühendatud maarjapäeval oli kombeks vaadata üle vanad kapsapead, kus rohke seemnete esinemine kuulutas kahjurite nuhtlust ja viletsat saaki; samuti tehti algust kapsaseemnete külviga. Et pead kasvaksid suured ja tihedad, keriti pirakaid lõngakerasid ning tehti suuri pannkooke ja karaskeid. Eriti Setu-, Võru-, Valga- ja Viljandimaal nõudis tava valgete rõivaste kandmist, mis oli kapsamaagias asendamatu puhtuse ja ilu taotlus. Lisaks toetati põlluviljakust sümboolsete tegudega: viidi põllule koorem sõnnikut, mis pidi tõrjuma kahjureid ja viljakust kasvatama, liigutati salvevilja ning kiiguti rehe all viljaõnne meelitamiseks.
Kaitsemaagia, Metsik ja karjaõnne kindlustamine
Tõrje- ja viljakusmaagia üheks omapärasemaks tavaks oli Metsiku metsa toimetamine – õlest nukk, keda tehti eri aastatel mehe või naisena, viidi pidulikult küla maadelt eemale, et peletada halba. Karjamaagia osana tõmmati raudesemega maasse kaitsering või sammuti ümber karja ja põldude, sulgedes tee haigustele ja kiskjatele. Kodulindude kooshoidmiseks pakuti kanadele toitu võru seest. Lääne-Eestis ja saartel söödi seajalgu ning kondid sokutati sigadele, põllule, metsa või lakapealsele, et sead hästi kosuksid ja püsiksid seal, kus tarvis. Samal ajal söödi Ida- ja Kagu-Eesti õigeusklikes paikades kuivatatud kala või värsket haugi, sidudes maarjapäeva haugide kudemise algusega ning lootes sellega kindlustada rikkalikku kalasaaki.
Kevadised ended, linnupete ja saatuse ennustamine
Loodusvaatluste kohaselt hakkas vares maarjapäeval pesa punuma, ronk poegi ristima ning karu pesast tõusma, samal ajal kui kariloomadele püüti anda sümboolne võti õueminekuks. Suureks ohuks peeti saabuvate rändlindude petmist, mistõttu võeti varahommikul suutäis leiba ehk linnupetet, hoidumaks nõrkemisest, tedretähnidest, kuresaabastest ja metsa eksimisest. Metsa alt või puupinust kinnisilmi haaratud laastud tõotasid paarisarvu korral head haugipüüki, linnupesade leide või mehelesaamist. Neidude tulevikku vaadati seakontidega: põrandale laotud kontidele anti tüdrukute nimed ning koera esimene valik määras järgmise pruudi. Päeva ilmamärgid olid maarahvale teejuhiks kogu kevadilmade ennustamisel.