Luuvalupäev 2027
Traditsiooniline luuvalupäev, mida peetakse 9. veebruaril, seab esiplaanile keha säästmise ning valude ennetamise. Vanade uskumuste kohaselt tõi liigne rassimine sel päeval kaasa kestvad liigese- ja luuhädad, mistõttu oli ette nähtud täielik puhkus. Artikli vahendusel saab ülevaate nii talurahva argielu keeldudest kui ka päeva kristlikest lätetest, mis ulatuvad 3. sajandi märtrilooni.
Millal on luuvalupäev 2027?
Luuvalupäev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. veebruaril.
2027. aastal on luuvalupäev teisipäeval, 09.02.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Keelud ja rahu nõudmine luude tervise nimel
Luuvalupäeval peeti esmatähtsaks täielikku kehalist rahu. Pärimuse kohaselt tõi sel päeval ette võetud raske töö kaasa püsivad valud liigestes ja luudes, mistõttu püüti kõigiti hoiduda tegevustest, mis võisid kehale liigset vaeva valmistada. Luude ja liikmete säästmine oli päeva vääramatu reegel.
Keelud ei piirdunud ainult argiste talutöödega, vaid hõlmasid ka lõbutsemist. Luuvalupäeval ei peetud kohaseks tantsida, joosta ega kepsutada, sest vilgas liigutamine võis luudele ja liigestele tekitada sama suurt kahju kui füüsiline rügamine. Aega veedeti rahulikult toas, lastes luudel puhata ja kogudes uut energiat.
Tähtpäeva kajastamine vanemas kirjasõnas ja trükikalendrites
Ajalooliste andmete järgi ulatuvad luuvalupäeva mainimised eestikeelsetes trükistes vähemalt 18. sajandisse. Sel ajal kui paljud pühakutele pühendatud mälestuspäevad kaotasid aja jooksul oma tähtsuse ja kadusid käibelt, püsis luuvalupäev trükikalendrites vankumatult edasi.
Päeva kestva populaarsuse peapõhjus peitub selle meeldejäävas nimes. Talurahva jaoks oli luuvalu väga reaalne ja igapäevane terviseoht, mis muutis nimetuse kõnetavaks ning aitas päeval trükitud kalendrilehtedelt mitte kaduda, olgugi et algne usuline tähendus oli tuhmunud.
Püha Apollonia märtrisurm ja kujutamine kunstis
Päeva kiriklikuks aluseks on Aleksandria Püha Apollonia mälestus, kes elas 3. sajandi keskpaigas Egiptuses. Ta jäi kristlikule usule kindlaks ka vaenulikul ajajärgul, mistõttu langes ta 249. aastal tagakiusajate kätte. Enne hukkamist koges väärikas eas naine kohutavaid piinu, sealhulgas löödi tal hambad suust puruks.
Ähvardusel tuleriidal surra valis eakas kristlane vaba surma ja heitis end ise tulle, et mitte salata oma veendumusi. Kuna märtritelt oodati surma vastaste käe läbi, tõi tema vabatahtlik tegu kaasa arutelusid märterluse kriteeriumide üle, kuid ta arvati pühakute sekka. Läänekirikus mälestatakse teda 9. veebruaril, õigeusu kirikukalendris aga 22. veebruaril. Piinarikka hambutuks löömise tõttu sai Apolloniast hambahaiguste leevendaja ning hambaarstide kaitsepühak, keda kunstiteostel tähistatakse tange ja hammast hoidvana.
Hambad kui luustiku osa: pärimuslikud seosed
Pühaku pärandi ja eestikeelse luuvalupäeva kokkupuutepunkt peitub vanarahva arusaamas inimkehast. Toonases rahvameditsiinis käsitleti hambaid kehaluude pikendusena ning seetõttu liigitati ka hambapiinad samasse kategooriasse tavalise luude ja liikmete valuga.
Sel kombel kasvas hambahaiguste eestkostja päevast välja laiem tähtpäev, mis oli suunatud kogu tugiliikumisaparaadi kaitsmisele. Hambavalu leevendamisest sai terve keha liigeste ja luude säästmise püha, milles kohtusid kristlik pühakukultus ja praktiline maaelupärimus.