Luutsipäev 2027
Luutsipäev ühendab endas 4. sajandi kristliku märtri mälestuse ja südatalvise rahvapärimuse, mida Eestis tunti eeskätt rannikul ja saartel. See päev tähistas olulist verstaposti talve tulekus, mil vaadati ilmaolusid, kontrolliti majapidamistöid ning peletati eemale soovimatuid vaimolendeid. Artikkel annab põhjaliku pildi Püha Lucia loost, luutsi püüdmise tavadest, kehtinud töökeeldudest ja päeva tänapäevasest tähendusest.
Millal on luutsipäev 2027?
Luutsipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 13. detsembril.
2027. aastal on luutsipäev esmaspäeval, 13.12.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kristlik taust ja legend Pühast Luciast
Päeva kiriklik tähendus ja nimetus tulenevad Pühalt Lucialt, kes sündis 3. sajandi paiku Sitsiilia saarel Sürakuusas jõukasse suguvõsasse. Läbielatud Püha Agatha ilmutus innustas teda saama Kristuse pruudiks. Lucial tuli näha rohkelt vaeva, et veenda ema loobuma tema meheleminekust ja jagama varanduse hädalistele, mis sai teoks alles pärast ema ootamatut ja imelist tervenemist. Tõrjutud ja solvunud kosilane reetis aga neiu võimudele, süüdistades teda kristluses.
Rooma keisri Diocletianuse kristlastevastaste vainude ajal mõisteti Lucia häbistamiseks lõbumajja, kuid sõjamehed ei jaksanud teda paigastki liigutada. Samuti jäi ta tulest puutumata ning lõpuks hukati märter umbes 304. aasta paiku. Ühe teise pärimuse järgi torkas Diocletianus tütarlapsel silmad välja, ent jumalik vägi tegi ta uuesti nägijaks – sellest tulenevalt kujutatakse teda tihti vaagnaga, millel on kaks silma. Lucia nimi märgib valgust ja valgusekandjat ning tema poole pöörduvad silmahadadega inimesed ja pimedad. Siinsesse piirkonda jõudis pühaku austamine keskajal eelkõige frantsisklaste ja dominikaanide vahendusel.
Aasta pikim öötund ja talve saabumise märgid
Juuliuse kalendri aegadel tähistas luutsipäev ühtlasi talvist pööripäeva. Sel põhjusel nimetati luutsipäeva ööd aasta pikimaks ja sügavaimaks pimeduseajaks, mille taustal valguse saabumise sümbolism eredalt esile tõusis. Kuigi hilisematel aegadel seostus talvine pööripäev toomapäevaga, säilitas luutsipäev rahvajuttudes oma kuulsuse pimeduse äärmusliku piirina.
Maaharurite jaoks tähistas luutsi kindla talveaja algust, mil maapind kattus püsiva lumega. Seda kinnitab tuntud rahvalik ütlus: „Mart matab, Kadri katab, Luutsi tuleb luuaga, Toomas tuiskab taga täis“. Salm kirjeldab talveilmade astmelist kujunemist hilissügisest pööripäevani, osutades, et luutsipäevaks on lumi vältimatult maas. 19. sajandi maarahva teadvuses olidki tähtpäeva varasemast sisust säilinud eeskätt ilmaended.
Luutsiskäijad ja koduse korra nõudmine
Läänepoolses Eestis ning eriti Saaremaal ja Hiiumaal oli levinud luutsipäeval sanditamas käimine. Need tegelased, keda kutsuti luutsideks, olid enamasti noored külaelanikud, kes moondasid oma välimuse põhjalikult. Eriti meelsasti kasutati soorollide vahetamist, kus mehed kandsid naisteriideid ja naised meesterõivaid, vältides nõnda äratundmist.
Kui mardi- ja kadrisandid ootasid pererahvalt kinke, siis luutsid sageli ande ei nõudnudki, keskendudes hoopis toa puhtuse ja ettevalmistuste kontrollile. Neil olid vööl kaasas vitsad või terved vitsakimbud, millega manitseti ja korrale kutsuti. Vitsahoobid polnud üksnes karistuseks lohakatele, vaid toimisid vanade uskumuste kohaselt ka tervise tugevdajana ning elujõu äratajana.
Luutsi tabamine, tõrjekombed ja käsitöökeelud
Aasta kõige pimedamal ajal püüti end igati kaitsta ebasoovitavate üleloomulike mõjutuste eest. Usuti, et luutsipäeval tegutseb isikustatud luutsi, kes kipub kodudes segadust looma ja toitu rikkuma. Luutsi tõrjumiseks pisteti ööseks õlgedesse või heintesse rauast ese, sest ilma selleta peljati olendi pugemist loomasööda hulka, mistõttu kari oleks heintest keeldunud.
Kuni 1960. aastateni elanud luutsi püüdmise komme kujunes ajapikku lõbusaks pilatraditsiooniks nooremate kulul. Täiskasvanu läks kõrgemale või pööningule luutsit taga ajama ja all seisis abiline kotiga. Kui teatati looma tabamisest, kallati kotihoidjale vesi kaela, mida nimetati luutsina kuseks. Kombe lätetel peitus viljakusmaagia ja halva saatmine patuoinaga minema. Samuti kehtis range keeld ketrustöödele ja kudumisele, samas kui jõuluehete valmistamine oli tavaks.
Luutsipäeva uus tulemine ja rannarootsi juured
Luutsipäeva peeti siinsetel aladel ennekõike rannarootslaste asualadel Lääne-Eestis ja saartel. 19. sajandi vältel kadus püha suuresti elavast kasutusest, säilides eesti rahvatraditsioonis vaid ilmaennete ja mõningate pärimuslike kildudena.
Pärast peaaegu sajandipikkust pausi hakati luutsipäeva uuesti tähistama 1980. aastatel, eelkõige Tallinnas ja vanades eestirootsi keskustes. Tänapäevane tähistamine järgib põhjamaist joont, kus küünlakrooni kandev valges rüüs Lucia ja tema saatjad kannavad rasketel talvekuudel valguse sõnumit.