Lihavõtted / munapühad 2027
Kevadise pööripäeva järel saabuvad lihavõtted kuulutavad uue valguse ja elurõõmu aega, lõpetades seitsmenädalase paastu ja vaikse nädala tõsiduse. Eestlaste pärimuses on need pühad lahutamatult seotud munade värvimise, kevadise kiikumise ning mitmesuguste tervist ja õnne kindlustavate tavadega. Sellest ülevaatest leiab lugeja põhjaliku käsitluse lihavõtete kujunemisloost, värvisümboolikast, pühadetoitudest ning noorte kevadistest kogunemistest.
Millal on lihavõtted (munapühad) 2027?
lihavõtted (munapühad) on eri aastatel erineval ajal - lihavõttepühapäeval.
2027. aastal on lihavõtted (munapühad) pühapäeval, 28.03.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Ülestõusmispühade kiriklik pärand ja paganlikud alused
Lihavõtted on kirikukalendri keskne püha, millega austatakse Jeesuse Kristuse ülestõusmist surnuist ja mis lõpetab pika paastuperioodi. Seda püha on kristliku ülestõusmise tähenduses peetud alates 8. sajandist ning see on ajaliselt seatud vastavusse juudi paasapühadega. Sajandite jooksul käisid pühadega kaasas kindlad rituaalid: enne lihavõtteid peeti karnevale, millele järgnesid paast ja vaikne nädal, pühapäeval aga süüdati küünlad rongkäikudeks, ehiti ruumid lilledega ning helistati rõõmsalt kirikukelli.
Kombestik ja keelepruuk peidavad endas aga veelgi vanemat pärandit. Arvatakse, et ingliskeelne Easter ning samuti saksakeelne Ostern tulenevad anglosaksi kuunimetusest Eosturmonath, mis viitab koidikule, idasuunale või jumalanna Eostrele, sümboliseerides uue aasta algust ja valguse naasmist. Tärkava looduse ja kevade saabumise tähisena on pühadel säilinud palju paganlikke jooni. Õigeusklikel setudel kestis vana kalendri järgi peetavate pühade järel terve vaba nädal ehk väike lihavõte.
Munakombestik: värvimistraditsioonid, sümboolika ja vahetamine
Lihavõttemuna tähistab tärkavat elu. Paastuaja jooksul varutud ja keedetud munad võeti pühade ajal kasutusele nii toiduks kui ka kinkeanniks. Kristlikus õpetuses viitas muna punane toon Jeesuse verele, aeda peitmine leinavale Maarjale aias ning veeretamine lahtilükatud hauakivile. 19. sajandi tundetraditsioonis tähistas punane armastust, sinine truudust ja roosa sõprussuhteid. Rahvusvaheliselt valmistati ka luksuslikke puidust, väärismetallist või šokolaadist dekoratiivmune.
Eesti kodudes andsid toone sibulakoored (pruun ja tumekollane), madar (punane), kaselehed (helekollane) ja kohv (pruun). Mustrilisust saavutati riisi, tangude, vaha või taimelehtede sidumisega riidetükki keeratud muna ümber. 20. sajand tõi vesivärvid, krepppaberi ja munalakid, mida defitsiidi ajal asendasid briljantroheline ja kaaliumpermanganaat. Munadele kleebiti pilte ja sulgi või joonistati südamed ja nimed; 20. sajandi teisel poolel meisterdati neist loomi ja koomilisi tegelasi. Purustatud koored anti kanadele, et need paremini muneksid. Noormeestele oli korviga munade korjamine tõeline meheau küsimus; tüdrukud andsid lemmikutele kaunimaid mune ning ristilaste ja ristivanemate vaheline kingitava roll vahetus pärast leeri ja täisikka jõudmist.
Kevadised lõbustused ja jõukatsumised munapühadel
Munadega seotud võistlused pakkusid rohket meelelahutust. Munakoksimises loovutas kaotaja oma muna sellele, kelle muna jäi terveks; edu saladuseks peeti muna õiget hoidmist peopesas. Pettusena pruugiti värvitud puumune, vimma korral poetati teistele tooreid mune ning tüdrukute taskutes purustati salaja kaasasolnud mune. Setumaal ja mitmel pool Euroopas, sealhulgas Inglismaal, harrastati munade veeretamist rennist või mäekünkalt alla, kus teise muna riivamine tõi selle tabajale. Rahvausk teadis rääkida, et seitsmeks aastaks seisma jäetud muna muutub läbipaistvaks ja selle rebu hakkab helendama, Inglismaal aga kardeti sellise muna muutumist kuradiks.
Kevadine liikumine erines piirkonniti. Lõuna-Eesti kiigekultuuris tähistasid lihavõtted kindla maagilise perioodi algust, mis tõi tervist perele ja karjale. Noormeestest kiigeehitajatele tasuti kinnaste, vööde ja munadega ning kiige ümber toimusid tantsud ja jõukatsumised. Põhja- ja Kesk-Eesti noored tegelesid lauahüppamisega: kivile või postile toetatud laual tuli hüpata vaheldumisi õhku ja maanduda osavalt tagasi. See akrobaatiline ettevõtmine pidi tagama tegijale õnne ja tervise ning püsis kasutusel ka suvise mänguna.
Tervise tagamine, loodusmaagia ja lihavõtteaegsed tabud
Isikliku heaolu nimel tehti lihavõtetel mitmeid maagilisi toiminguid. Varahommikul koguneti vaatama taevas kiikuvat või tantsivat päikest; Inglismaal usuti, et vaataja pääseb kuradi küüsist, ning päikeses nähti lamba või lipu kuju. Arvamus, et vesi muutub korraks suhkrumagusaks, pani lapsi kaevudesse suhkrut viskama. Et vanakurat ei saaks ruunanahka silmile vedada, ärgati vara. Tervist ja reipust andis näopesu veega, millesse oli pandud pajuurbi või kaabitud hõbedat. Kiiresti tuppa toodud linnulaastud tõotasid suvel leida usse, linnupesi ja rahakotte. Tuppa toodi urbadega oksi, varaseid kevadlilli, sammalt ja lehte minevaid oksi, 20. sajandil hakati taldrikul muru kasvatama. Urbepäeval ja lihavõtetel õnnistatud pajuokstega urvimise eest kingiti mune, lisaks oli kombeks kanda uusi rõivaid.
Teatud tegevused olid aga keelatud. 19. sajandil ei tohtinud naine astuda esimese võõrana üle läve, sest see tähendas ebaõnne; ette saadeti noormehed tervitama või õlle järele. Ka lastel polnud luba külla minna, vastasel korral visati neile vanad pastlad kaela. Samuti hoiduti tubade koristamisest ja pühkimisest, mida peeti patuks ka uusaastal, jaanipäeval ning suvistepühadel.
Lihavõttelaud, postikaardid ja jäneselegend
Lihavõttemenüü tähtsaimaks osaks olid munad, munavõi, valge sai ja lihatoidud, näiteks vasikapraad. 19. sajandil oli liha talurahvale haruldane suutäis, mistõttu oli liha söömine pärast paastu eriline sündmus; õigeusklikelt aladelt levis 20. sajandil üle maa pasha ja kohupiima söömine.
20. sajandil vahetati usinasti pühadekaarte. Algul toodi Saksamaal trükitud kaarte, ent Teise maailmasõja järgse keelu ajal paljundasid fotograafid vanu motiive mustvalgete või koloreeritud fotodena, mida pandi posti ümbrikus; tänapäeval kasutatakse ka mobiilisõnumeid ja e-kaarte. Saksamaalt ja sealtkaudu Ameerikasse jõudnud lihavõttejänes – kelle esmamainimine oli 1572. aastal – kinnitus ka meil. Jänes peitis öösiti aeda, majja või rõdule mune, mida lapsed otsisid, ning sellest ajendatuna küpsetati jänesekujulisi lihavõttekooke. Jäneste tegevust seostati naljatlevalt pabuldamisega ning 20. sajandil asendusid munad sageli šokolaadikujude, -munade ja šokolaadis rosinatega.