Leinapäev 2027
Eesti riiklikul tähtpäeval, 14. juunil peetaval leinapäeval mälestatakse 1941. aasta juuniküüditamise ja Nõukogude okupatsiooni repressioonide ohvreid. See kannab endas rasket ajaloomälu, kinnitades samal ajal meie otsustavust vabadust kaitsta ja toimunut mitte unustada. Artikkel tutvustab leinapäeva ajalugu, tagamaid, ametlikke lipuheiskamise reegleid ning mälestusüritusi üle riigi.
Millal on leinapäev 2027?
Leinapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 14. juunil.
2027. aastal on leinapäev esmaspäeval, 14.06.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| riiklik tähtpäevlipupäev |
Juuniküüditamine 1941. aastal ja leinapäeva ajalooline taust
Nõukogude repressiivaparaadi esimene massiline ja plaanipärane löök Eesti ühiskonna, poliitika ja majanduse juhtkihi pihta algas 1941. aasta 14. juuni öötundidel. Julgeolekuorganite salajaste nimekirjade alusel viidi tuhanded pered oma kodudest ära igasuguse hoiatuseta ja ilma seadusliku kohtuotsuseta. Samaaegselt tabas analoogne rünnak ka Läti ja Leedu rahvast.
Rohkem kui kümme tuhat Eesti elanikku, nende seas sajad imikud, väikesed lapsed ning vanurid, toimetati vägisi loomavagunitesses panduna kodumaalt kaugele. Teekond Siberi avarustesse vältas nädalate kaupa piinavates tingimustes. Mehed lahutati raudteesõlmedes oma peredest ning saadeti vangilaagritesse; valdavat osa neist ootas juba esimesel talvel surm kurnatuse, nälja ja haiguste tõttu. Naised koos lastega määrati asumisele Venemaa kaugematesse piirkondadesse, peamiselt Novosibirski ja Kirovi oblastisse, kus ellujäämise eest võideldi pikki aastaid.
Repressioonilaine ulatus ning leinapäeva üldine tähendus
Kuigi leinapäeva otseseks tõukeks on 1941. aasta tragöödia, mälestatakse sellel päeval kõiki Nõukogude režiimi tegevuse tõttu kannatanuid. See hõlmab 1949. aasta märtsiküüditamise ohvreid, vastupanuliikumises hukkunud metsavendi, poliitvangistusse saadetuid ning laagrites või põgenemisteel elu kaotanud kaasmaalasi.
Nõukogude vägivallapoliitika tekitas Eesti rahvastikule ja kultuurile korvamatu kaotuse. Küüditamised ei kujutanud endast üksnes füüsilist hävitustööd, vaid teadlikku püüet murda rahva vaim ja vabaduspüüd. Tagakiusatavate hulgas leidus riigijuhte, kaitseväelasi, haritlasi, majandustegelasi ja talupidajaid – vaba Eesti riigi loojaid ja tugisambaid. Nende hukkumine jättis ühiskonnale aastakümneteks sügava jälje, mis teeb toimunu teadvustamise ja meelespidamise keskseks osaks Eesti riiklikust identiteedist.
Riiklikud leinatraditsioonid ja leinalipu heiskamine
Kuna leinapäev on riiklik leinapäev, sätestab selle kombed Eesti lipu seadus. Leinalipp peab lehvima kõigil riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel, ent selle heiskamist oodatakse ka eraisikutelt ja elamute omanikelt. Lipp tõmmatakse vardasse hommikul kell 8 ja langetatakse õhtul kell 22.
Lipu leinamärgiks heiskamisel tõmmatakse see mastis esmalt sujuvalt tipuni ning langetatakse siis sedasi, et alumine äär jääb lipumasti keskossa. Kui kasutatakse seinalippu või poolde masti langetamine pole tehniliselt teostatav, seotakse lipuvarda tippu must leinalint, mille vabad harud ulatuvad alla ligikaudu kanga laiuse jagu. Leinapäeval hoidutakse harjumuspäraselt mürarikastest pidustustest ja kärarikkast meelelahutusest.
Leinapäeva mälestuspaigad ja tseremooniad Eestis
Eesti eri paigus korraldatavad leinapäeva üritused viiakse läbi kohtades, mis seostuvad okupatsiooniohvrite kannatustega. Pealinnas on tähtsaimaks mälupaigaks Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal, mille nimeplaatidele on talletatud tuhandete hukkunute nimed. Riiklikul mälestushetkel austavad ohvreid pärgade ja küünaldega riigijuhid, diplomaadid, represseeritute esindajad ning omaste järeltulijad.
Mälestustseremooniaid peetakse ka ajaloolistes jaamades, sealhulgas Tapal, Keilas ja Pääskülas, kust küüditamise ešelonid kunagi välja sõitsid. Linnaväljakutele süüdatakse küüditamiste ohvrite meenutuseks tuhandeid mälestusküünlaid. Samuti toimuvad kiriklikud leinatalitused ja mälestuskontserdid, pakkudes elanikkonnale võimalust vaikseks järelemõtlemiseks ning ajaloomälu säilitamiseks tulevastele põlvedele.