Leheristipäev 2027
Leheristipäev on vanarahva seas tuntud püha, mil pühitseti looduse täielikku tärkamist ja roheluse võidukäiku. Kuna maapind ja tärkav taimestik olid sel päeval eriliselt pühad, oli rohu kitkumine ning okste murdmine rangelt keelatud. Päeva eesmärk oli näidata üles sügavat austust looduse tärkamise ja selle hoidmise vastu.
Millal on leheristipäev 2027?
Leheristipäev on eri aastatel erineval ajal - neljapäeval, nädal enne ristipäeva.
2027. aastal on leheristipäev neljapäeval, 29.04.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Lähemalt kevadisest leheristipäevast
Leheristipäev tähistab kevadist pöördepunkti, mil looduse täielik ärkamine ja uuenemine oli saavutanud oma haripunkti. Kuna puud olid juba tihedalt lehes ning maapinda kattis värske ja lopsakas rohi, peeti maapinda sel päeval eriliselt pühaks paigaks, mida ei tohtinud mingil moel häirida. Inimesed uskusid sügavalt, et lillede noppimine, rohu kitkumine või okste murdmine võis peatada kogu looduse loomuliku elujõu ja kasvu. Äärmuslikumatel juhtudel rääkisid rahvajutud sellest, et keelust üleastumisel hakkas taimede murdekohtadest immitsema verd, mis viitas looduse pühadusele ja elususele. Selleks, et austada loodust ja selle loovat väge, kehtis sel päeval täielik põllutööde keeld. Maaga töötamine oli range tabu, sest tärkavat eluringi ei tohtinud inimese sekkumisega rikkuda. Leheristipäev oli pühendatud inimese ja looduse vahelise harmoonia ja sügava vastastikuse austuse hoidmisele. Keelud aitasid säilitada looduskeskkonna terviklikkust ja sisendasid inimestesse aukartust looduse tsüklite ees. Rahvapärimuses oli see päev kevade üks olulisemaid ja tähendusrikkamaid pühasid, kus esiplaanil oli looduse tähelepanelik vaatlemine ja selle müstilise elujõu austamine.
Leheristipäeva olulisus ja tavad rahvakalendris
Leheristipäeva tähistamise juured ulatuvad Eesti ajaloos sajandite taha, peegeldades meie esivanemate sügavat austust looduse vastu. Tegemist oli looduse tärkamise pühaga, mil puud olid värskelt lehte läinud ja maa kaetud esimese rohelusega. Kuna usuti, et maapind ja tärkav elu on sel päeval eriti pühad, oli igasugune taimede või puude kahjustamine range tabu. Rahvajuttude kohaselt võis looduse rahu rikkumine tuua kaasa karmi karistuse otse looduselt endalt. Usuti, et kui pühadust rikkudes murti oks või kitkuti rohtu, hakkas vigastatud kohast immitsema verd, mis viitas looduse elavale hingele. Kõik põllu- ja majapidamistööd pandi sel päeval seisma, et anda loodusele võimalus rahus ja segamatult areneda. Päeva veedeti vaikselt, keskendudes looduse imetlemisele ja selle tähelepanelikule vaatlemisele. Leheristipäev aitas inimestel hoida sidet looduse eluringiga ja meenutas neile nende endi sõltuvust maast. Päeva tavad hoidsid elavana usku looduse hingestatusesse ja kõiksuse terviklikkusesse. Hoolimata aegade jooksul lisandunud kristliku kalendri mõjudest, säilitas see püha oma sügavalt pärimusliku olemuse ja tähtsuse eestlaste seas.