Leheristipäev 2027
Kevadine leheristipäev on pühendatud looduse tärkamisele ja elujõu tähistamisele. Pärimuse kohaselt oli sel päeval maapind nii püha, et igasugune rohu või okste kahjustamine oli rangelt keelatud. See vana traditsioon tuletab meile meelde inimese ja looduse vahelist habrast tasakaalu, kus tähelepanu ja austus ümbritseva keskkonna vastu olid ellujäämise aluseks.
Millal on leheristipäev
Leheristipäev on eri aastatel erineval ajal - neljapäeval, nädal enne ristipäeva.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Looduse tärkamine ja leheristipäeva tähistamine
Leheristipäeva peeti muistsel ajal looduse pühitsemise kõrghetkeks, mil tähistati elu võitu talve üle. Kuna puud olid juba lehes ja rohi lopsakas, usuti, et maas peitub eriline vägi, mida ei tohi häirida. Inimeste seas valitses teadmine, et vähimgi sekkumine looduse kulgu, näiteks lillede korjamine või okste raiumine, võib tuua kaasa looduse kasvu seiskumise. Usuti, et loodus on sel päeval nii elus, et puude ja taimede vigastamine põhjustab neile piina, mis väljendub verejooksuna murdekohas. Et hoida seda püha rahu, kehtis täielik põllutööde ja metsatööde keeld. See tabu teenis eesmärki näidata üles austust kõige elava vastu. Leheristipäev aitas säilitada ja süvendada sidet inimese ja tema elukeskkonna vahel. Keelud ja piirangud ei olnud mõeldud karistusena, vaid viisina hoida looduse tervist ja õpetada inimestele kannatlikkust. Rahvapärimuses tõsteti see päev esile kui kevade hingeline kese, kus inimene pidi taanduma ja laskma loodusel särada.
Eesti leheristipäeva uskumused ja keelud
Leheristipäeva tavad on Eestis elanud põlvest põlve, peegeldades meie esivanemate tihedat sidet maaga. See püha märgib aega, mil loodus on täielikult ärganud – puud on lehtedes ja maa on kaetud lopsaka rohuga. Sel päeval muutus loodus puutumatuks pühapaigaks, kus iga rohukõrs ja oksake oli kaitse all. Rahvajutud hoiatasid, et looduse rüvetajat ootab karm karistus ning tuntuim märk sellest oli veri, mis hakkas voolama murdunud oksast või rebitud taimest. Austusest maa vastu peatati kõik põllutööd, sest usuti, et maapind vajab sel ajal segamatut rahu. Inimesed veetsid päeva pigem loodust vaadeldes ja selle ilu nautides, hoides distantsi igasugusest aktiivsest sekkumisest. Leheristipäeva kombed aitasid säilitada arusaama, et loodus on elusorganism, mille tsüklitega peab arvestama. See päev rõhutas inimese ja looduse vahelist vastastikust sõltuvust ja vajadust elada kooskõlas ümbritsevaga.