Leheristipäev 2027
Eesti rahvakultuuris tähistab leheristipäev hetke, kus kevad saavutab looduse üle täie võimu ning puud ja rohi löövad jõudsalt vohama. Liikuva pühana asetub see alati neljapäevale, 32 päeva peale lihavõtteid ja üks nädal enne suurt ristipäeva. Alljärgnev kirjutis selgitab põhjalikult päeva tähendust, maapinna puutumatuse nõuet, argitööde seiskamist ning ilmastiku põhjal tehtud kaugeleulatuvaid tähelepanekuid.
Millal on leheristipäev 2027?
Leheristipäev on eri aastatel erineval ajal - 32 päeva pärast lihavõttepühapäeva.
2027. aastal on leheristipäev neljapäeval, 29.04.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Leheristipäeva paiknemine rahvapärases pühaderingis
Ristipäevad moodustavad rahvakalendris lihavõtetest sõltuva kevadise pühadejada, kus igal päeval on oma kindel tähendus. Järjestikku tähistati tuuleristipäeva, linnuristipäeva ja leheristipäeva, millele pani punkti neljakümnendal päeval pärast lihavõtteid saabuv suur ristipäev ehk taevaminemispüha. Leheristipäeva koht on selles tsüklis eelviimane: seda peeti viiendal lihavõttejärgsel neljapäeval, nädal enne suurt ristipäeva.
Sõna „leheristipäev“ kannab endas selget fenoloogilist sõnumit – selleks tähtpäevaks oodati puude täielikku lehteminekut ja maapinna kattumist lopsaka rohuga. Pärimuses tavatseti toonitada, et sel päeval peab leht olema puus ja rohi maas. Sümboolselt tähistas see talve lõplikku taandumist ning taimede üleminekut vegetatsiooni kõige vilkamasse, kuid kergesti haavatavasse faasi.
Roheluse kaitse ja tärkava maapinna austamise reeglid
Tärganud taimestiku ja maapinna eriline puutumatus oli leheristipäeva olulisim reegel. Looduse noor, haavatav ja kiire kasvuperiood nõudis erilist aupaklikkust, mistõttu ei tohtinud elavat loodust mingil viisil kahjustada. Puudelt ja põõsastelt okste kiskumine, heina kitkumine või lillede murdmine oli sel päeval täiesti lubamatu.
Pärimuse järgi viis taimede vigastamine kasvu seiskumiseni, seades ohtu nii eeloleva suve viljasaagi kui ka heina kosumise. Laialt levis uskumus, et vägivaldselt murtud taimeosast hakkab murdekohal veri jooksma. Niisugune uskumus peegeldas veendumust, et taimed on tundlikud elusolendid, kelle kahjustamine pöörab hea käekäigu inimese vastu.
Piirangud maaharimisele ning kodustele talutöödele
Sarnaselt teistele kevadistele ristipäevadele oli leheristipäev pühendatud puhkusele ning igasugune maatöö oli tabu. Vältida tuli kündmist, äestamist, kaevamist ja mulla sonkimist või torkimist. Usuti kindlalt, et maapinna haavamine rikub viljakuse ning häiritud põld ei anna sügisel oodatud saaki.
Peale maaharimise piirati rangelt ka koduseid ja tubaseid toimetusi. Välditi liigset müra ja kolistamist, puude raiumist, ehitustöid ning käsitööd, eriti ketramist ja õmblemist. Nende keeldude rikkumine võis uskumuse järgi kaasa tuua piksekahjustusi hoonetele, suviseid tormikahjusid viljale või kahjurite pealetungi. Argipäevasest vaevast hoidumine kindlustas loodusjõudude heatahtlikkuse.
Ilmamärgid, karja väljaviimine ning viljakuse ended
Looduse olukord ja ilm leheristipäeval olid oluliseks teetähiseks suvise saagikuse hindamisel. Täies lehes mets ja lopsakas rohi tõotasid head vilja-aastat, kordaläinud heinatööd ning külluslikku piimaanni. Külm ja hiline kevad, kus lehed polnud veel puhkenud, tekitas talurahvas hirmu saagikuse ja loomade ninaesise pärast.
Leheristipäev oli paljudes kohtades verstapostiks, millal loomad suveks lõplikult karjamaale saadeti. Väljalaskmisel viidi läbi tõrjerituaale, et peletada metsloomi ja kaitsta karja haiguste eest. Kui leheristipäeval puhus tugev tuul või sadas, kardeti tujukat ja rahutut suveilma, kuid soe ning mahe päev kuulutas viljakat kasvu kuni heinateoni.