Lauritsapäev 2027
10. augustil tähistatav lauritsapäev on tulekaitsja püha Laurentsiuse mälestuspäev, milles ristiusu pärimused sulandusid kokku eestlaste iidse tulelepitusega. Talurahvale tähendas see pöördepunkti suve ja sügise piiril, mil tulekahjude hirmus järgiti rangeid töökeelde, viidi läbi rituaale ja kaeti laud tavapärasest erinevate roogadega. Käesolev artikkel annab põhjaliku pildi lauritsapäeva kombestikust, tuletegemise keeldudest, pühakule omistatud legendidest ning ajaloolisest pärimusest Kuusalus.
Millal on lauritsapäev 2027?
Lauritsapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 10. augustil.
2027. aastal on lauritsapäev teisipäeval, 10.08.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Laurentsiuse märtrielu ning tulepatrooni pärimuse sünd
Ajalooliselt pärineb tähtpäeva nimi pühalt Laurentsiuselt, kes oli sündinud ja üles kasvanud Hispaanias ning teenis hiljem Roomas. Kolmanda sajandi tagakiusamislaines tabas teda ja tema patrooni, paavst Sixtus II, keiser Valerianuse kättemaks. Keisri nõudmisele anda riigikassasse üle kiriku varad vastas Laurentsius sellega, et jagas kogu kulla ja hõbeda vaestele ning tõi keisripalee ette abivajajad, nimetades neid kiriku püsivaks aardeks. Raevunud keiser määras Laurentsiusele karmi karistuse: märter pandi hõõguvale raudrestile ja põletati surnuks.
Selline kannatustee sidus Laurentsiuse igaveseks tule valitsemisega, tehes temast tulekahjude eest kaitsja ja leekide ohjeldaja. Pärimuste järgi lahkub Laurentsius igal reedesel päeval paradiisist, et minna puhastustulle ja vabastada sealt üksainus piinatud hing. Tuleteema seost lauritsapäevaga süvendab mälestus Jeruusalemma templi hävingust, mis süttis ajaloos kahel korral just 10. augustil. Lisaks kannavad augustiööde heledad langevad tähed – perseiidide meteoorid – Laurentsiuse pisarate nime, tähistades sümboolselt pühaku valatud pisaraid.
Kodumaine tulehaldjas, ohvritalitused ja Kuusalu kultuskivi
Kristlik Laurentsius võttis maarahva uskumustes üle iidse tulehaldja kohustused ja olemuse. Kuigi varasemal ajal tunti tähtpäeva üle terve maa ning 17. sajandist on teada teateid ulatuslikest ohvritoomistest kodudes ja kabelite lähistel, püsis teadmine lauritsapäevast 20. sajandi alguses tugevamalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Peamine eesmärk oli hoida ära punase kuke küllatulekut, mille tarbeks visati kohe koidikul taluhoonete katustele vett tuleohutuse tagamiseks.
Kuusalu kihelkonnas asuv Lauritsakivi, teise nimega Rajakivi, sai selle pärimuse tähtsaimaks maamärgiks Põhja-Eestis. Kivisse raiutud kujundid sarnanevad tuleresti ja sepa tangidega ning legendi kohaselt hukati seal leekides kohaliku kiriku ehitajaks peetud püha Laurentsius. Rahvakogunemised, peod ja ohverdamised kestsid selle kultuskivi ümber kuni 20. sajandini, tõendades tulelepituse sügavat juurdumust kohalikus identiteedis.
Lauritsapäeva töökeelud, saunaannid ja hoiatuslood
Lauritsapäeval kehtinud kombed keskendusid tule täielikule vältimisele. Sel päeval ei tehtud suitsu ega süüdatud kollet, et mitte äratada tule hävitusjõudu. Küll aga hoolitseti tulehaldja enese heaolu eest: sauna pandi valmis pehme viht ja soe vesi, pakkudes pühakule võimalust kosutavaks saunaskäiguks. Samuti olid peatatud kõik raskemad argitööd: heina ei niidetud, metsas puid ei langetatud, viljakülvi ei alustatud ning rehepeks jäeti pooleli. Saagi kaitsmise eesmärgil keelati rangelt kapsaaeda sisenemine ning õunte ja puuviljade korjamine.
Keeldude rikkumise ohtlikkust ilmestas rahva seas lemmikuks saanud muinasjutt Kristusest ja pühakutest, kes talus peatudes peremehele appi tõttavad. Tulevaldaja Laurits või Kristus süütab vilja põlema, lausub rahustavad sõnad ning peksab vilja nõnda ilma vaevata ära. Kui peremees järgmisel sügisel püüab laiskusest sama imet korrata, ei kuula leegid tema käsku ning rehi põleb ühes viljaga maani maha. Lugu kinnitas teadmist, et tulega võib ümber käia vaid pühitsetud jõud.
Rituaalsed road, sügise saabumine ja koeratähe aeg
Lauritsapäeva toidulauda ehtisid erilised rituaalsed road: perenaised küpsetasid laiu pannkooke ning pada pandi tulele värske sikulihaga. Lõuna-Eestis tunti seda aega sokutapmise päevana, kus tapetud looma lihast ja uudsekartulitest valmistati toitev piduroog. See tähistas leivakõrvase nappuse lõppemist ja üleminekut uue saagi tarvitamisele.
Tööde järjekorras tähistas lauritsapäev selget verstaposti. Lõuna-Eesti põllumeestele andis see loa alustada rukkiseemne muldaviimist, samas kui põhjarannikul ja Põhja-Eestis pandi kinni kiiged, lõpetades sellega suvise kiikumisaja. Lisaks märgivad vanemad trükised, et sellele ajale langesid nn koerapäevad ehk Siiriuse paistmise periood. Usuti, et Koeratähe valgus ja mõju on kahjulikud, levitades rasket õhku ja nakkushaigusi, mis kimbutasid nii karja kui ka talurahvast.