Lauritsapäev 2027
Kogu Eestis tähistatud lauritsapäev keskendus tulega seotud uskumustele ja kaitsemaagiale. Kuna tegemist oli tulepatrooni pühaga, kehtisid sel päeval ranged keelud ja sooritati rituaale, näiteks vee viskamist katusele. See Lääne- ja Lõuna-Eestis eriti au sees olnud päev tähistas olulist hetke rahvakalendris, kus paluti kaitset tuleõnnetuste eest.
Millal on lauritsapäev
Lauritsapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 10. augustil.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Lauritsapäeva ajalugu ja tavad
Lauritsapäev on läbi sajandite olnud aeg, mil eestlased on pööranud erilist tähelepanu tulele kui hävitavale, kuid vajalikule jõule. Tulepatroon Laurentsiuse auks sooritati arvukalt rituaale, millest tuntuim oli vee pritsimine hoonete katustele, et ennetada tuleõnnetusi. Sel päeval valitses vaikus nii põldudel kui kollete ees – ei tohtinud külvata, niita ega tuld üles võtta. Lõuna-Eestis oli see aeg märgiline soku tapmise ja rukkikülviga alustamise poolest, andes märku põllumajandusaasta uuest etapist. Põhja-Eestis lõpetas lauritsapäev aga lõbusa kiikumisperioodi. Rahvasuu räägib pühadest kogunemistest Kuusalu Lauritsakivi juures, kus ohverduste kaudu paluti head õnne. Ka saunades ei unustatud tulepatrooni, talle jäeti alati värske viht ja soe vesi. Rituaalseteks roogadeks valmistati suuri pannkooke ja sütel küpsetatud sikuliha, mis sümboliseerisid küllust. Pärimuses on säilinud ka seos koerapäevadega ehk mädakuuga, mil Siiriuse mõju all kardeti haiguste levikut ja looduse rüvetumist.
Tulepüha tavad Eesti rahvapärimuses
Püha Laurentsiuse mälestusele pühendatud lauritsapäev oli Eestis tuntud kui aeg, mil tulele pöörati erilist tähelepanu. Alates keskajast juurdunud püha muutus aja jooksul eriti oluliseks Lääne- ja Lõuna-Eestis, kus rahvapärimus hoidis elus keerukaid rituaale ja töökeelde. Keskseks eesmärgiks oli hoida ära tuleõnnetusi, andes tulepatroonile Laurentsiusele au ja viies läbi kaitsemaninguid. Kuna usuti, et Laurentsius valitseb tule üle absoluutselt, püüti teda lepitada ohverdustega. Kuusalu Lauritsakivi juures toimunud rahvakogunemised ja ohverdamisrituaalid on selle uskumuse eheduse tunnistajaks veel tänapäevalgi. Tule tegemise ja muud rasked tööd olid päeva jooksul keelatud, et mitte äratada pühaku pahameelt. Isegi saunaskäigul peeti pühakut meeles, jättes talle valmis viha ja pesuvee, mis sümboliseeris soovi olla temaga heades suhetes. Lauritsapäev ei olnud seega vaid usupüha, vaid ka oluline verstapost looduse ja põllutööde rütmis, väljendades inimlikku vajadust kontrollida ettearvamatuid loodusjõude.