Küünlapäev 2027
Küünlapäev sümboliseerib rahvakalendris talve murdumist ning uue elujõu ja valguse naasmist loodusesse. Lisaks kiriklikule taustale, mis seob päeva Jeesuse templissetoomise ja küünalde pühitsemisega, on sellel tähtpäeval sügav rahvapärimuslik roll seoses naiste puhkepäeva ja saagiprognoosidega. Järgnev ülevaade tutvustab küünlapäeva kujunemislugu, vanu rituaale ning toidutraditsioone.
Millal on küünlapäev 2027?
Küünlapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 2. veebruaril.
2027. aastal on küünlapäev teisipäeval, 02.02.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Päeva ajalooline taust ja side kirikukalendriga
Kiriklikus kalendris on 2. veebruar pühendatud Issanda templissetoomisele, mil neljakümnepäevane Jeesus toodi Maarja ja Joosepi poolt Jeruusalemma pühakotta. Moosese seaduse järgi tähistas see toiming emapoolse puhastusaja möödumist ning esimese poja Jumalale loovutamist. Kuna vaga vanake Siimeon nägi lapses valgust, mis valgustab paganaid, tekkis komme pühitseda kirikutes sel päeval küünlaid.
Lääne-Euroopa aladel hakati päeva kutsuma küünlamessiks ehk Candlemasiks, mille tähistamisel kanti süüdatud küünlaid pidulikes rongkäikudes ja õnnistati vaha. Keskajal leidis see komme tee ka Maarjamaale. Lisaks tähistas küünlapäev kirikuaastas pika jõuluperioodi lõplikku lõppemist, sümboliseerides valguse võitu ja uue eluetapi algust igapäevaelus.
Talve keskpaik ja ilmaended eelolevaks kevadeks
Rahvakalendri kommetes peeti küünlapäeva talve täpseks poolitajaks, mil peremehel tuli veenduda, et pool leivaviljast ja loomade söödast on veel tallel. Arvati, et just nüüd murdub talve selgroog, lumi hakkab altpoolt sulama ning saabub esimene tõsisem sula. See päev oli taluelus elutähtis vahefiniš, mille põhjal hinnati talvevarude kestvust karja ja pere toitmiseks kevadiste soojade ilmadeni.
Kuna küünlapäeva ilm pakkus vihjeid eelolevateks kuudeks, jälgiti taevast sel päeval eriti teraselt. Levinud pärimuse kohaselt tõotas kas või lühike päikesevähk – nii pikk, et mees jõuab hobuse selga karata – sooja suve ja rikkalikku viljasaaki. Karge ja pilvitu küünlapäev tõotas aga venivat talve ning jahedat kevadet, tuisune ja lumine ilm tõi seevastu ootuse pehmest, ent vihmasest suvest.
Naiste puhkepäev ja traditsiooniline küünlapuna
Rahvapärimuses oli küünlapäeval kindel koht naiste pühana, mil naispere oli vabastatud igapäevasest vaevast. Ranged tabud keelasid tubase käsitöö ja eriti ketramise, sest seda seostati huntide karja kallale tuleku, lambaõnne hävimise ja viljasaagi luhtumisega. Sellised piirangud tagasid naistele teretulnud puhkuse raskest talvisest töökoormast ning andsid mahti lõõgastumiseks.
Küünlapäeva tähistamisest ei puudunud kunagi küünlapuna ehk punakas jook, milleks sobis hästi marjaviin, punane õlu või marjamahlaga segatud märjuke. Arvati, et selle mekkimine tagab naistele punapõskse jume, hea tervise ja elujõu terveks eelseisvaks aastaks. Naisperel oli kombeks koguneda kõrtsituppa või tuttavate poole pidutsema, jättes loomasöötmise ja majapidamistööd sel päeval meeste õlgadele.
Küünlapäeva toidulaud ja küünalde tegemine
Küünlapäeval kaeti laud rammusate tanguroogade ja sealihaga. Enim levinud toiduks oli jahust või tangudest keedetud paks puder koos seajalgade või -ribidega. Mitmel pool oli tavaks keeta seapead, mis pidi tagama majapidamisele viljaka karjaõnne ja külluse. Olulise pöördepäeva vääriliselt oli toit toitev ja energiarikas, et pakkuda talvise pakase keskel ihule tuge.
Küünlapäeva peeti kõige õigemaks ajaks küünlavalamiseks. Arvamuse kohaselt põlesid sel päeval lambarasvast või vahast valatud küünlad kirkalt ja selgelt, ilma tilkumise ja tahmamiseta. Neile omistati tugevat tõrje- ja kaitsejõudu kõue, marutuulte ning haiguste vastu, mistõttu hoiti selliseid küünlaid erilise hoolega ning võeti kasutusele vaid kriitilistel või erakordsetel puhkudel.