Korjusepäev 2027
Eesti kalendripärimuses paistab korjusepäev silma oma erilise keele- ja kultuuriloolise saatuse poolest. See tähtpäev seob ühte paavst Gregorius Suure pärandi, pühakunime eestipärastumisel tekkinud pseudoetümoloogiad ning esivanemate iidsed ajaarvamistavad. Ülevaade selgitab päeva ajaloolisi juuri, kirikumuusika reformija seost kalendriga ning oletusi korjusepäevast kui kunagisest talve poolitajast.
Millal on korjusepäev 2027?
Korjusepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 12. märtsil.
2027. aastal on korjusepäev reedel, 12.03.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kiriklik taust: Gregorius Suur ja tema elutöö
12. märtsil mälestab kirik paavst Gregorius Suurt (elas aastatel 540–604), kelle surmapäev pani aluse korjusepäeva kiriklikule taustale. Teda mäletatakse katoliikluse ühe suurima reformaatorina, kelle tegevus hõlmas nii liturgilisi uuendusi kui ka laiaulatuslikku misjonit. Tänu erakordsele karismale, veenvatele jutlustele ja osavale poliitilisele juhtimisele kujunes Gregoriusest otsustav jõud, kes kallutas mitmed rahvad ristiusu poole.
Gregoriuse kultuuripärand elab tänini edasi keskaja vaimulikus muusikas. Arendades edasi Milano piiskopi Ambrosiuse alustatud viiside talletamist, viis Gregorius läbi kogu liturgia ja laulmise uuenduse. Sellest sündinud gregooriuse laul – saateta, ühehäälne ja diatoonilistel helilaadidel põhinev vaimulik laul – lõi aluse lääne mitmehäälsuse arengule ja polüfoonilise missa sünnile. Traditsiooniliselt palutakse Gregoriuse eestkostet podagra leevendamiseks ning teda austatakse muusikute, lauljate ja õppiva noorsoo kaitsepühakuna.
Keelelised eksitused ja nime Korjus algupära
Pühakunime Gregorius kohandumine eesti keelde viis lõpuks nimekuju Korjus tekkeni. Selline foneetiline areng oli eesti rahvakalendris levinud nähtus, kuid Korjuse puhul katkes side pühakulooga eriti järsult. Kuna inimesed ei tundnud muganduses enam ära suurt kirikupaavsti, hakkas keeleline tühimik täituma ekslike arvamuste ja pseudoetümoloogiatega.
Kõlaline sarnasus tekitas ettekujutuse, nagu viitaks päev millegi korjamisele või hoopis korjusele ehk surnud loomale. Sellised rahvapärased seletused pakkusid küll fantaasiarikkaid tõlgendusi ja pakkusid ainet varajastele uurijatele, ent neil polnud mingit ajaloolist tõepõhja. Tegemist oli puhtalt keelelise moonutusega, kus võõrapärane Gregorius oli aastasadade jooksul teisendunud eestipäraseks Korjuseks.
Korjusepäev kui talihari ja kokkutulekute aeg
Uurijate tähelepanu on köitnud oletus, et korjusepäev võis meie esivanemate varasemas kalendris kanda taliharja ehk talve poolitaja nimetust ja funktsiooni. Söödavarude ja toidumoonaga arvestamisel oli talve keskpaiga täpne tabamine elutähtis, mistõttu koondus sellesse aega rikkalik kombestik. Hilisemas pärimuses liikus taliharja mõiste teistele kalendripäevadele, mistõttu korjusepäev kaotas selle tähendusvälja peaaegu täielikult.
Sama kaalukas on hüpotees korjusepäevast kui muistsest rahvakogunemiste tähtajast. Talvise teedehooaja lõppfaas sobis ideaalselt kaugemate külade kokkutulekuks, et arutada kogukondlikke küsimusi või lahendada vaidlusi. On väga tõenäoline, et 12. märtsi paiku toimunud traditsioonilised kogunemised said kristluse saabudes endale kirikliku katte Gregorius Suure mälestuspäeva näol.
Teadusuuringud ja korjusepäeva kirjalik pärand
Kui suurem osa eesti rahvakalendrist toetub 19. ja 20. sajandi rikkalikule arhiivipärimusele, siis korjusepäev on meieni jõudnud pea eranditult vanimate eestikeelsete trükiste ja varaste kalendrite vahendusel. Päeva praktiline tähistamine oli rahva seas juba ammu hääbunud, enne kui süstemaatiline rahvaluule kogumine hoogu kogus.
Teabe piiratus ei ole aga kahandanud teadlaste huvi, vaid on hoopis innustanud põnevate teooriate sündi. Korjusepäeva käsitlevad uurimused toovad esile, mil moel läänekristlik pühakukultus ja vanad maarahva elurütmid teineteist mõjutasid. Tähtpäev jääb Eesti kultuurilukku põneva tõendina sellest, kuidas ununenud pühakuaustamine ja esivanemate muistne kalender üheskoos uusi pärimuskihte lõid.