Kolmekuningapäev 2027
Ilmumispüha ehk kolmekuningapäev seob 6. jaanuaril kokku kirikliku jõulutsükli, tuletades meelde idamaa tarkade teekonda vastsündinud lapse juurde. Selles päevas peegelduvad kõrvuti varakristlikud usutõed, kohalikud rahvakombed ja tänapäevani elavad pühadetraditsioonid. Artikkel annab põhjaliku ülevaate püha teoloogiast, selle kajastumisest eesti pärimuses ning erinevate kultuuride tähistamisviisidest tänapäeval.
Millal on kolmekuningapäev 2027?
Kolmekuningapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 6. jaanuaril.
2027. aastal on kolmekuningapäev kolmapäeval, 06.01.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| riiklik tähtpäevrahvakalender |
Püha kujunemislugu ja usuline tähendus
Tegemist on ühe kristliku kiriku kõige varajasema pühaga, mida idakirik pidas 3. ja 4. sajandil epifaaniaks ehk Jumala ilmumiseks. Sel ajal ei tähistatud ühte kindlat sündmust, vaid mälestati üheaegselt Kristuse sündi, tarkade saabumist, Jeesuse ristimist Jordani voogudes ja esimest imetegu Kaana pulmapeol. Hiljem kujunes läänekirikus eristus, mille tulemusena hakati Kristuse sündi tähistama 25. detsembril, samal ajal kui 6. jaanuar keskendus just idamaa maagide külaskäigule.
Lääne traditsioonis väljendab kolmekuningapäev usku, et Jumal ilmutas end kogu maailmale, kätkedes endas ka neid rahvaid, keda esindasid idamaalt saabunud teadjad. Ortodoksses idakirikus tuntakse püha teofaaniana ning selle tuumaks on Kristuse ristimine ja püha Kolmainsuse ilmumine, millega käib kaasas pidulik veepühitsus jõe- ja järveveel.
Idamaa kuningad ja kingitud sümbolid
Uue Testamendi Matteuse tekst räägib idamaalt teele asunud maagidest, kes järgisid taevas säravat tähte, et austada vastsündinud juutide valitsejat. Kuna tekst ei nimeta nende arvu ega isikuid, kujunes hiljem kolme anni najal veendumus, et tegemist oli kolme ränduriga. Keskajaks kinnistusid nimed Kaspar, Melhior ja Baltasar ning neis nähti eri vanuses valitsejaid Euroopast, Aasiast ja Aafrikast, hõlmates sellega kogu tolleaegset tuntud maailma.
Tarkade toodud annid peitsid endas mitmetasandilist sisu: kuld viitas kuninga positsioonile ja maisele võimule, samas kui templite palvuserituaalidest tuttav viiruk väljendas jumalikku päritolu ja preesterlikku kutsumust. Mürr, mida tunti kibeda ravi- ja palsameerimisvahendina, osutas inimese maisele lõplikkusele ning ennustas ette kannatusteed ja ristisurma. Kinkide kolmik kinnitas kristlikku arusaama, et vastsündinus kehastuvad üheaegselt valitseja, Jumal ning inimene.
Kolmekuningapäeva kombed eesti rahvapärimuses
Pärimuse järgi tõmbas kolmekuningapäev joone alla toomapäevaga alanud jõuluajale. Vanasõna meenutas, et päev viib pühad luuaga toast välja. Alates 6. jaanuarist tuli taas asuda talviste argitööde juurde: naised tohtisid jätkata ketramist ja kudumist, mida pühade ajal ei tohtinud teha, et mitte vihastada üleloomulikke jõude ja rikkuda uue aasta lina- või lambakasvu.
Lääne-Eesti ja saarte pärimuses oli tähtsal kohal noormeeste sanditamine, keda kutsuti kolmekuningateks või pühade ärasaatjateks. Rännates talust tallu – vahel puust täht teejuhiks kaasas –, maitsesid nad pühadeõlut ning laususid õnnistussõnu põlluvilja ja loomade heaks. See pakkus viimase võimaluse jõuluroogade mekkimiseks ning aitas pühad hoogsa koosviibimisega ära saata, enne kui algas igapäevane talvine töö.
Päeva pikenemine ja ilmastiku ended
Talvises ajatsüklis sümboliseeris 6. jaanuar punkti, kus päevavalguse suurenemine muutus inimestele märgatavaks. Öeldi, et päev on pikem vaid kukesammu või kukehüppe jagu. Isegi kui valgust tuli juurde väga vähe, andis see kinnitust ja lootust, et talve sügavaim pimedus on taandumas.
Tähtpäeva ilmast loeti märke saabuva kevade ja suvise saagi kohta. Karge ja selge taevas ennustas kordaminekut põllul ning head heinailma, seevastu pehmus ja tuisk kuulutasid ette heitlikke kevadilmu ning viljaikaldust. Pärast 6. jaanuari teati oodata nääriaja ja küünlakuu pakast, sest usuti, et talv näitab oma teravamaid hambaid alles nüüd.
Nüüdisaegsed traditsioonid: kuuskede väljaviimine ja lõkked
Tänapäevases Eestis märgib 6. jaanuar hetke, mil jõulukuuskedest loobutakse ja ehitud toad tavapäraseks muudetakse. Pärast seda kuupäeva kuuse toas hoidmist on rahvapärimuse mõjul peetud halvaks endeks või lihtsalt pererahva laiskuseks, mistõttu korjatakse ehted kokku samal päeval või lähimal nädalavahetusel.
Linnades ja alevikes on viimaste kümnenditega kujunenud meeleolukas tava koguda vanad pühadepuud kokku ning süüdata neist kogukondlikud lõkked või tuleskulptuurid. Sellised ettevõtmised toovad rahva kokku kultuuri- ja muusikaprogrammi nautima. Läbi elava tule saadetakse jõuluaeg austusega ära ning suunatakse mõtted uue aasta tegemistele.
Rahvusvahelised tavad ja tähistamine mujal
Rahvusvahelises plaanis tähistatakse kolmekuningapäeva paljudes riikides märksa suurejoonelisemalt. Nii Hispaanias kui ka Ladina-Ameerika maades (tuntud kui Día de los Reyes) ootavad lapsed kinke just kuningatelt, mitte jõuluvanalt. 5. jaanuari õhtul toimuvad suurejoonelised tänavarongkäigud, kus kuningad puistavad maiustusi, ööseks aga jäetakse välja jalanõud ning kaamelitele värsket vett.
Belgias, Prantsusmaal ja Šveitsis süüakse sel päeval spetsiaalset kuningakooki (galette des rois), millesse on poetatud uba või pisike kujuke, ja selle leidja saab üheks päevaks kanda kuninglikku tiitlit. Saksakeelses Kesk-Euroopas tegutsevad heategevuslikud tähelauljad ehk Sternsingerid, kes käivad kuningatena ukselt uksele annetusi kogumas ning kirjutavad uksepiitadele kriidiga C+M+B koos aastaarvuga, mis märgib nii kuningate nimesid kui ka ladinakeelset palvet „Christus mansionem benedicat“ ehk „Kristus õnnistagu seda koda“.