Kolmekuningapäev 2027
Kolmekuningapäev märgib Eesti rahvakalendris pühadeaja lõplikku hääbumist. Peredes võetakse ette jõulupuude koristamine ning okstele jäänud ehted ja magusad üllatused antakse pidulikult üle pere noorimatele. Traditsioonilisi pidustusi ilmestavad tänaseni südamlikud laulud ning ammustest aegadest pärit kombetalitused, mis toovad talvepäeva soojust.
Millal on kolmekuningapäev 2027?
Kolmekuningapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 6. jaanuaril.
2027. aastal on kolmekuningapäev kolmapäeval, 06.01.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| riiklik tähtpäevrahvakalender |
Kõik oluline kolmekuningapäeva kohta
Kolmekuningapäevaga pannakse Eestis pidulik ja meeleolukas punkt pikale talvisele pühadeajale. Selle päeva peamiseks märgiks on jõulupuude koristamine ja kodudest välja viimine, mis pakub suurt rõõmu just lastele, kel on viimane võimalus kuuseokstelt maiustusi ja ehteid noppida. Linnades organiseeritakse sageli kuuskede ühiskogumisi ja suuri pidulikke põletamistseremooniaid, mis pakuvad vaatajatele unustamatut vaatemängu. Rahvakalendrist leiame ka põneva kuningakskäimise rituaali, kus laulvad tegelased liiguvad kroonituna ja Petlemma tähte kandes majast majja. Pereringis tähistatakse päeva rikkaliku pidusöögiga, kus kesksel kohal on oa- või hernepirukas – kes oa oma tükist avastab, kuulutatakse krooniga peokuningaks. Samal ajal külastavad õigeusklikud pühakodasid, et tuua sealt kaasa pühitsetud vett, millel usutakse olevat tervendav jõud ja mis ei rikne terve aasta jooksul. See päev on tõeliselt helge ja lootusrikas samm uude algusesse.
Kolmekuningapäeva kombed läbi aegade Eestis
Sajanditepikkuse ajalooga kolmekuningapäev on Eestis alati tähendanud väärikat punkti jõuluajale. Keskaegses linnakultuuris oli see pika pühadeperioodi viimane akord, mis algas toomapäevaga ja pakkus inimestele nädalateks rõõmu. Tallinna tänavatel võis veel üsna hiljuti, eelmise sajandi lõpus, näha laulvate kuningate seltskondi, kes kandsid uhkelt peas kroone. Pereringis tähistatakse päeva rikkaliku lauaga ning mängulise traditsiooniga, kus oa- või hernepiruka seest üllatuse leidnud inimene krooniti pidulikult õhtu kuningaks või kuningannaks. Idakiriku tavasid järgivad eestlased tegid sel päeval teekonna kirikusse, et tuua pühitsetud vett, millel usuti olevat tugev kaitsev ja tervistav toime. Kuused koguti linnades kokku ning põletati pidulikult ühislõketel või viidi loodusesse, samal ajal kui laste jaoks oli see püha eriti magus, sest nad võisid lõpuks kuuse ehted ja maiustused endale võtta. See tähtpäev on suurepärane näide sellest, kuidas kristlikud uskumused ja rahvalikud tavad on aja jooksul põimekunud. Tänapäeval elab see traditsioon edasi eelkõige tänu meeleolukatele kogukonnaüritustele ja ühistele kuusepõletamistele.