Kevade algus 2027
Talvise tardumuse asendumine tärkava eluga teeb kevade algusest ühe oodatuima pöördepunkti aastaringis. Kui tavaelus märkame kevadet peamiselt päikeselisemate ilmade järgi, siis teadusmaailmas eristatakse seda täpsete astronoomiliste ja klimatoloogiliste kriteeriumide alusel. Siinses ülevaates käsitleme astronoomilise, meteoroloogilise ja fenoloogilise kevade olemust ning peatume sellel, kuidas eluslooduse ärkamist ja uut eluringi Eestis väärtustatakse.
Kuupäev 2027. aastal
2027. aastal on kevade algus laupäeval, 20.03.2027.
| Kuupäev | Kell | Liik |
|---|---|---|
| pööripäev |
Astronoomiline kevad ja kevadine võrdpäevsus
Kevadine pööripäev ehk võrdpäevsus tähistab astronoomilise kevade saabumist. Sel ajal liigub Päikese keskpunkt üle taevaekvaatori põhjapoolkerale ja asub täpselt Maa ekvaatori kohal, mistõttu langeb valgus mõlemale poolkerale võrdsel määral. Kuigi võrdpäevsuse nimetuse järgi peaksid päev ja öö kestma võrdselt, on Päikese ketta näiva suuruse ja atmosfääri refraktsiooni koosmõjul päevavalgust öisest ajast juba veidi rohkem.
Pööripäeva kellaaeg määratakse minutipealt, varieerudes aastate lõikes peamiselt 20. ja 21. märtsi vahel. Kõikumist põhjustab tõsiasi, et Maa teeb tiiru ümber Päikese ligikaudu 365 päeva, 5 tunni ja 48 minutiga. Tekkivat vahet korrigeeritakse liigaastate abil: tavalistel aastatel nihkub pööripäev ligi kuus tundi hilisemaks, liigaastal aga liigub taas varasemaks. Astronoomiline kevad kestab kuni juuni teise pooleni, mil leiab aset suvine pööripäev.
Meteoroloogilise ja klimaatilise kevade määratlemine
Aastaaegade eristamine ilmateaduses ja kliimauuringutes toetub taevasfääri asemel ilmastikutingimustele ja temperatuuriridadele. Et statistikat oleks lihtne ja rahvusvaheliselt võrreldav pidada, kestab meteoroloogiline kevad põhjapoolkeral kindlalt 1. märtsist 31. maini. Täiskuudel põhinev arvestus võimaldab meteoroloogidel teha järjepidevaid ja selgeid kliimakokkuvõtteid.
Klimaatilise kevade tulek on seevastu otseselt seotud reaalsete ilmaoludega ning selle alguskuupäev võib aastati märkimisväärselt erineda. Klimaatiline kevad algab siis, kui ööpäevane keskmine õhutemperatuur püsib kindlalt üle 0 °C, tähistades kevadist üleminekut. Eestis liigendatakse see periood tihti eelkevadeks ehk varakevadeks, mil sulab lumi ja temperatuurid püsivad nulli ligiduses, ning päriskevadeks, kui ööpäeva keskmine näit ületab püsivalt +5 °C piiri. Päriskevade tulekuga vallandub taimede hoogne vegetatsioon ja algab kiire rohetamine.
Fenoloogiline kevad: looduse taassünd ja märgid
Fenoloogiline lähenemine jälgib looduse sesoonseid rütme, näiteks rändlindude naasmist ja taimestiku arengut, mis kõnelevad kevade arengust sageli ilmekamalt kui ükski kalendrikuupäev. Eestis saab fenoloogiline varakevad avalöögi mahlade voolamisega puudes: vahtral algab mahlajooks reeglina märtsi esimestel päevadel või sulailmaga veebruaris, peagi ühineb temaga ka kask.
Kevade peatset võitu tõestavad esimesed tiivulised saablujad, kelle seas on künnivaresed, kiivitajad, põldlõokesed ja hallhaned, andes märku paljastuvast maapinnast ja lume sulamisest. Metsaveertel ja peenardel pistavad pea välja lumikellukesed ning märtsikellukesed, samal ajal kui sarapuud ja lepad tolmlevad tuules kollakalt. Rohke sulavesi tekitab jõgedes suurvett, mille kõige ilmekam näide on Soomaa „viies aastaaeg“, kus laiuvatel üleujutustel võetakse liikumiseks appi paadid.
Päevavalguse kasv ning suveaja kehtestamine
Asudes 57. ja 59. põhjalaiuskraadi vahel, kogeb Eesti kevadet erakordselt terava ja kauaoodatud muutusena. Pärast sünget ja venivat talve hakkab päevapikkus märtsis ja aprillis kiiresti suurenema, kasvades iga päevaga umbes viie-kuue minuti jagu. Kevadise pööripäeva paiku küündib valge aeg üle 12 tunni, kutsudes esile tuntavaid nihkeid eluslooduse rütmides ja inimeste hormonaalses talitluses.
Et kevadisest päikesevalgusest viimast võtta, minnakse märtsi viimasel pühapäeval üle suveajale, nihutades kellasid ühe tunni võrra ettepoole. Kuigi ajanihe võib esialgu tekitada organismile unehäireid ja harjumisaega nõuda, kingib see õhtutesse pikema valge aja, mis lubab inimestel tööpäeva lõppedes rohkem õues aega veeta ja kevadilma nautida.
Kevade tervitamise kombed eesti rahvakultuuris ja tänapäeval
Rahvakalendris olid kevadine pööripäev ja sellega seotud pühad lahutamatult seotud eesootava põllutöö ning karjalaskmisega. Erilist tähelepanu pälvisid maarjapäev (25. märtsil) ja jüripäev (23. aprillil). Looduse tärkamist tähistati mitmesuguste kommetega: varajase ärkamisega päikese tervitamiseks, näo pesemisega puhta allikavee või viimase lumega tervise nimel ning punase joogi mekkimisega põsepuna ergutamiseks.
Tänasel päeval on kevade alguse tähistamine Eestis saanud ametliku kuju Türi kevadpealinna traditsioonis, mis sai alguse 1999. aastal. Türi võtab selle tiitli vastu astronoomilise kevade täpsel momendil ja hoiab seda suve alguseni. Pööripäeva hetkel antakse üle sümboliseeriv valitsussau, lehvima pannakse kevadpealinna lipp ning korraldatakse mitmekülgseid spordi- ja kultuuriüritusi, mis koondavad huvilisi üle riigi.