Kevadine nigulapäev 2027
Kevadist nigulapäeva tähistasid Setomaa ja Ida-Võrumaa elanikud austusavaldusena Pühale Nikolausele. Et tagada eelseisvaks suveks hea saak, pühitseti kirikus toite ja küünlaid. Läbi aegade on selle kevadpüha juurde kuulunud ka rahvarohked ristikäigud ja rõõmsad külapühad, mis tähistasid uue põlluhooaja algust.
Millal on kevadine nigulapäev 2027?
Kevadine nigulapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. mail.
2027. aastal on kevadine nigulapäev pühapäeval, 09.05.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kevadise nigulapäeva tähendus ja pärimus
Õigeusklikus Setumaal ning Ida-Võrumaa piirkondades oli kevadisel nigulapäeval ääretult oluline roll inimeste igapäevaelus ja uskumustes. See päev oli pühendatud armastatud pühakule Pühale Nikolausele. Koguduse liikmed kogunesid kirikutesse, kaasas küünlad ning toiduained, et paluda neile vaimuliku õnnistust ja selle kaudu tagada rikkalik viljasaak. Kogukondlik elu kees sel päeval täiel rinnal: traditsioonilised ristikäigud looklesid läbi külade ning õhtupoolikut sisustasid lõbusad kirmased ehk külapidustused. Paljudes piirkondades andis just see tähtpäev stardipaugu kevadistele põllutöödele, eriti herneste ja ubade külvamisele, mis pidid just nüüd mulda saama. Pühal valitses ka sügav austus töövabaduse vastu – hobuste rakendamine ja nendega töö tegemine oli rangelt tabu. Legendi kohaselt ulatas püha Migul abikäe talupojale, kelle hobune oli porri kinni jäänud, mistõttu hakati teda austama kahe eraldi tähtpäevaga aastas. Kuigi kevadine nigulapäev on nüüdisajaks peaaegu unustatud ja vajunud ajaloo hämaraisse, peegeldab see ilmekalt meie esivanemate eluviisi, kuigi usukombed ja looduse tsüklid olid omavahel tihedalt põimunud. Nikolause püsivast mõjust tunnistab ka see, et Eestis leidub siiani üle kolmesaja kohanime, mis on saanud nime just selle pühaku järgi.
Kevadise nigulapäeva tähendus põllumehe kalendris
Setumaal ja Ida-Võrumaal oli kevadine nigulapäev oodatud ja püha tähtpäev, mille keskseks kujuks oli Püha Nikolaus. Ajalooliselt tähistas see murrangulist hetke kevadtööde kalendris, mil paluti õnnistust uuele viljasaagile. Inimesed tõttasid kirikusse, kaasas vahaküünlad ja söögikraam, et paluda pühakult kaitset tulevaste ikalduste eest ning kindlustada hea saak. Pidustuste meeleolu kandsid edasi ristikäigud külades ja traditsioonilised kirmased ehk külapühad, kus tantsiti ja tunti elust rõõmu. Külvitööde osas oli nigulapäev oluline märk, mil tehti algust ubade ja herneste külvamisega. Kuid lisaks tööle kuulusid päeva juurde ranged pühadust hoidvad keeldud – eriti tugevalt jälgiti, et hobustega ei tehtaks mitte mingisugust tööd. Selle taga seisis pärimus püha Migulast, kes aitas sügavasse mutta vajunud kündjat ja tema looma, kindlustades endale igavese austuse. See austus väljendub ka selles, et Püha Nikolause nime kannavad tänini sajad Eesti paigad. Kuigi kevadine nigulapäev on tänapäeval suuresti unustatud, püsib selle sügav jälg meie rahvapärimuses, näidates, kuidas usulised riitused ja kogukondlikud traditsioonid aitasid inimestel loodusega kooskõlas elada.