Karjalaskepäev 2027
Karjalaskepäev oli talumajapidamises murranguline kevadpäev, mil loomad pärast kurnavat talve taas laudaustest välja pääsesid. Päeva saatsid mitmekülgsed ennetavad riitused, millega sooviti tagada karja turvaline kojutulek ning peletada haigusi ja kiskjaid. Artikkel selgitab lähemalt selle tähtpäeva ajastamist, karjase rituaalset kohtlemist ja olulisi maagilisi esemeid.
Millal on karjalaskepäev 2027?
Karjalaskepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 1. aprillil.
2027. aastal on karjalaskepäev neljapäeval, 01.04.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Karjalaskepäeva roll taluelus ja ajaline kujunemine
Karja esimene laudast pääsemine oli taluperele kergenduseks ja märgiliselt kaalukaks sammuks. Pärimuses sätiti karjalaskepäev lugunädalate arvestuse alusel aprilli esimestele päevadele, kuid ajapikku kaotas see eraldiseisva tähtsusena oma positsiooni. Juba 19. sajandi lõpuks oli sellest tunduvalt mõjukamaks ja kesksemaks tõusnud jüripäev, kuhu koondusid nii karjatamise kui ka kevadtööde algustähised.
Varasemal perioodil oli loomade varajane karjamaale saatmine vältimatu vajadus, mitte lihtsalt traditsioon. Talve jooksul kogutud söödavaru ammendus kevadeks pea täielikult ning toitu juurde osta või hankida polnud võimalik, kuna läbi tuli ajada omal käel varutuga. Seetõttu tuli kari välja ajada võimalikult aegsasti, et leevendada talvist nälga tärkava looduse toel.
Karjalaskmise ajastamine nädalapäevade järgi ja lauda avamine
Õige päeva valimist peeti karjalaskmisel äärmiselt kaalukaks otsuseks. Kuna peljati, et ebasobival ajal karjamaale saadetud loomi tabavad tõved või hundid, ei peetud rangelt kinni ühestainsast kuupäevast, vaid karjalaskmist nihutati julgelt halvalt nädalapäevalt paremale.
Reede ja esmaspäev kandsid halba ennet ning neil päevil välditi karja uste avamist. Kui aga tegemist polnud nende kahe päevaga, toodi loomad kas või hetkeks laudast välja värske õhu kätte, sõltumata sellest, et ilm ei pruukinud pikemat karjatamist veel võimaldada.
Karja tervis, sigivus ja tõrjekombed
Kogu karjalaskepäeva toimingute tuumaks oli maagiline ennetustöö karja elujõu, püsimise ja sigimise toetamiseks. Et hoida eemal hunte ja muid ohte, tehti loomadele tõrvaga laubale ristid, teostati suitsutamist nõiakolla ning muude vahenditega ning loeti tõrjuvaid nõidussõnu.
Loomade tugevate jalgade tagamiseks asetati laudaläve alla mõni raudese, millest kari pidi üle astuma. Samuti kasutati maagiliseks kaitseks ja tuleviku teadasaamiseks kanamuna, mis pandi läve alla, seati karjateele või visati üle loomade. Usuti kindlalt, et muna purunemisel tabab talu karjakahju, mistõttu loodeti selle terveksjäämist.
Karjase roll, veega kastmine ja kostitamine
Päeva kombestikus pöörati suurt tähelepanu karjasele, kelle erksusest sõltus suvine karjaõnn. Selleks viidi läbi rituaalne veega kastmine, kus karjasele valati vett kaelale. Uskumuse kohaselt peletas vee valamine laiskust ning hoidis karjase terve pika suve jooksul virga ja tähelepanelikuna.
Karjase kastmisele järgnes tema kostitamine keedetud muna ja erilise karjasekakuga. Nendel andidel oli rituaalne roll, millega tunnustati karjase tähtsust ja taotleti karjale head käekäiku.
Karjavits kui kaitseriist: valmistamine ja säilitamine
Karjavits omas vanarahva silmis tugevat nõiduslikku jõudu, mistõttu selle tegemisel kehtisid kindlad tavad. Vits tuli meisterdada eelmisel päeval ning jälgida, et see oleks sirge, kuna vastasel juhul kardeti loomade laialijooksmist karjamaal.
Erilist tähelepanu pöörati puu valikule, millest vits tehti: näiteks pihlakas oli rangelt keelatud, sest selle löök tegi loomad kuivaks ja viletsaks. Pärast karja esimest kojujõudmist pisteti esimene karjavits katuseräästa alla, kus seda tuli puutumatult säilitada terve karjatamishooaja lõpuni.